Kogu noorteaja ei saanud vere maitset suust ära. Dedovštšina oli kohutav, selle all kannatasid kõik noored. Mina olin kunagi tegelenud maadlusega (klassikalise maadluse I järk), aga sellest polnud mingit kasu – vanemad olijad olid lihtsalt nii julmad. Magada sai noorte ajal 1-2 tundi, süüa vaid niipalju, et hing sees oleks. Nälg oli kogu aeg. Ja mitte seepärast, et süüa poleks olnud, vaid lihtsalt seetõttu, et vanemad võtsid selle endale. Ohvitsere ei hoitud kohapeal kauem kui kolm aastat, siis saadeti kuhugi mujale. Neil, kes Afgaanist olid tulnud, oli sinna hea meel tagasi minna.
Väeosas oli umbes 3000 meest, mina enda teada ainuke eestlane. Rahvuseid oli palju: Euroopast veel mõned valgevenelased ja ukrainlased, aga enamuses ikka lõunamaade pojad ja muud murjamid: usbekid, kirgiisid, tadžikid, küll kristlased, küll moslemid. Viimastele nt patrullis padruneid ei antud, mine tea, mida teevad. Palju oli ka kahtlasi hübriide, nt venelaste ja hiinlaste järeltulijaid. Ihukarvad tõusevad püsti.
Ma ei ole uhke selle üle, mida meiega tehti ja mida meie tegime. Meid rakendati N Liidu ja Hiina piiri peal, mida siis õieti polnudki veel maha märgitud. Helikopteriga viidi piirkonda, 800 m kõrguselt langevarjuhüpe, seejärel mingi piirkonna kontroll ja puhastamine vastase sõduritest (jah, me tulistasime ja tapsime Hiina regulaarväelasi!), kogunemine kokkulepitud punktis ja tagasipöördumine väeossa. Neid, keda me pidime otsima, leidma ja tapma, reklaamiti küll kui rahvavaenlasi. Ka meid endid sai hukka. Tavaline kadu oli 10% ühe missiooni kohta. Aga omasid maha ei jäetud, ka laibad veeti tagasi. Isegi olen üht oma sõpra vedanud, arvates, et ta on veel elus, aga tegelikult oli ta juba ammu surnud, kui kopteri juurde jõudsime. Tegelikult lasime me kõike, mis piiritsoonis liikus, sest piiri tuli ometi kaitsta. Esines ka omade tulistamist, sest kui vastasega madinaks läks, siis kadus teinekord igasugune kontroll. Ka mina olen omasid tulistanud.
Meid rakendati ka tsiviilelanikkonna vastu. Nimelt asusid väeosa lähedal n-ö pättide linnad, mille elanikkond moodustus mingi kuriteo pärast väljas saadetud isikutest. Ja need olid retsid. Nii mõnigi kord tõusid nad üles, mässasid ja möllasid ning meid saadeti nende vastu. Me ei hoiatanud enne laskmist. See käis väga lihtsalt. Meie vastu olid nad kivide ja kaigastega, tihti olid kasutusel ka noad.
Palju oli selliseid, kel katus ära sõitis. Noorteajal esines palju enesetappe, paljud said „missioonidel„ haavata või surma. Ka minu peast käis läbi igasugu mõtteid, aga kuidagi suutsin halvimast siiski hoiduda. Jumalasse hakkasin uskuma, võib-olla aitas ka see. Ka praegu usun, aga vist mitte enam nii siiralt.
Väeosa ise asus 3000 meetrit üle merepinna, õhk oli hoopis teistsugune kui see, millega olin harjunud. Koju tulles tundus siinne õhk nii paks ja kuidagi vesine. Talvel oli külma –50, maksimaalselt –60 kraadi. Suveööl +5 ja päeval +35 kraadi. Kui talvel oli rohkem kui –30, külmusid torud ära ja toas andis sooja vaid pursuika. Aga kui lajatas ikka –60, ei olnud ka sellest kasu. Soojema kliimaga harjunud sõdurid olid näost sinised. Siis visati pursuika suitsutoru peale kasukas, mille peal järjekorras igaüks veidi lamada sai, et soojus keha veidigi üles soojendaks. Mina kauplesin väeosa arstilt välja ka viltide kandmise õiguse, neist oli palju abi.
Väeosas hoiti ka keemia- ja biorelvi. Nendest said ajateenijad teada siis, kui tekkis leke: levima hakkas tähniline tüüfus ja Siberi katk. Kiiresti organiseeriti karantiin, haiged paigutati eraldi ning mäletan, et käis üks pidev klooriga desinfitseerimine. Kellele haigus külge hakkas, see enam ei tõusnud. Mind Vanajumal too aeg ei tahtnud. Omamoodi oli see ka hea aeg, sest paar kuud ei pidanud väeosast väljas käima, et järjekordseid mässe taltsutada või maastikul vastaspoole võitlejaid nottida.
Tahate veel näiteid jõhkrusest? Oli üks ukrainlane, kel oli teenistuse lõpuni veel kaks päeva. Hommikul leiti ta oma voodist, pea kirvega pooleks löödud, aju mööda patja laiali. Vot sellised asjad jäävad meelde.
Surmajuhtumeid oli üldse palju. Lisaks vägivaldsetele omavahelistele arveteklaarimistele ning noorte piinamisele ka puhtalt oma lollusest. Näiteks ühed murjamid, kes jõid uusaasta tähistamiseks soomustransportööri pidurivedelikku. Kohapeal läks neid parematele jahimaadele viis, üks liitus veidi hiljem. Meelemürkidest oli veel vabalt saadaval kanep ja sünteetiline morfiin.
Meie väeosa pidi olema võimeline kiiresti ühest kohast teise liikuma. Selle peale tehti ka vastavaid häireid, aga need olid üldiselt ette teada. Autode mootorid pandi juba eelmise päeva õhtul tööle (talvel külmaga käivitamine on ju omaette ettevõtmine!), sõdurid magasid täisvarustusega jne. Nii saavutati kusagil Moskvas istuvaid isakesi rahuldav tulemus. Aga ükskord, 1985. aasta jaanuaris, ei teatud häirest ette. Häire anti kell 04.30 hommikul, käsk oli 1,5 tunni jooksul kogu väeosaga ümber paikneda. Kas jõudsime? Ei. Viimane auto (mida lihtsalt maha ei jäetud, seda loomulikult ei tohtinud teha), lahkus väeosa väravast kell 1 päeval. Väeosa ülemal võeti kohe kupp maha, meie saime aga ohtralt harjutada.
Pärast ajateenistust ei ole mul kokkupuuteid sõjaväega enam olnud. Meile öeldi vaid, et sellega on meie kohus riigi ees täidetud ning kordusõppustele enam kunagi ei kutsuta. Ühtlasi võeti vaikimisvanne ja teatati, et välismaale sõitudega on vähemalt paarikümne aasta jooksul kriips peal.
Teenistusest naasnuna ei olnud mind hea mõte üksi õue lasta. Ärritusin kergesti. Taksojärjekorras läksin inimestega kaklema, miilitsaga oli korduvalt kokkupuuteid. Aga lõpuks kohanesin, lõpetasin ülikooli ja lõin pere. Ent armees olin kiiresti saanud vanaks. Peale selle, et juuksed langesid välja, ka sisemiselt.