Päeval, mil Donald Trump valiti USA presidendiks ja mil osa maailma elanikest hakkas käituma nii, nagu oleks New Yorgis jälle mõni kaksiktorn maatasa tehtud, tõdeti USA ajakirjanduses korduvalt, et ürituse suurim läbikukkuja on hoopis ajakirjandus. Kui tulemused ei vasta ennustustele, on praegu moes süüdistada sotsiolooge, kelle küsitlusmeetodid olevat aegunud ja valimid viletsad. Ajakirjandus kui andmete vahendaja ei taha aga esitusviisi võimaliku kallutatuse või puudulikkuse pärast süüd sugugi enda peale võtta. Pahatihti just selles asi ongi, et küsitlusandmete näitamisel jäetakse märkimata vea piirid ja tõenäosused, esitatu segatakse soovmõtlemisega ja nii tegelikult eksitatakse, mitte ei valgustata infotarbijat.
Meedia varakult valitud hoiakud kandideerijate suhtes ning toimetuste arusaamad, kui skandaalne või polariseeriv on oluline (valimiste põhiküsimus), määravad, millisena publik valimisvõitlust näeb. Pole siis ime, et ta on nii rabatud, kui lõpuks hääled kokku loetakse. Kui näiteks New York Times avaldas Trumpi kogutud Twitteri-solvangud, unustati analüüsimata, kas antielitistlik suupruukimine võis olla teadlik kampaaniataktika ja võte teisele poolele oma teemad peale suruda või lihtsalt süüdimatu matslus. Lugeja jäeti informeerimata, ühiskond ilma kaalutud ja usutavast tulevikuprognoosist, selle asemel sai aga tähenduseta sodiga üle ujutatud. Meedia kukkus läbi. USA meedia pole midagi erandlikku.
Jumalata rahvas
Olen ajakirjanduse neid suundumusi aastate jooksul palju kritiseerinud, aga ega vastutavad asjaosalised ole tahtnud sellele kriitikale vastata, veel vähem mingeid järeldusi teha. Kui öelda, et Eesti ajakirjandus on andnud põhjust tema üle kohut mõista, siis nüüd on kohtu ette jõudnud kaks väga kaalukat tunnistust inimestelt, kes kaude ja otse on põhjustanud ajakirjanduse viimaste kümnendite suuremad metamorfoosid, üks inimeste, teine organisatsioonide kujundajana. Oma tunnistuse on raamatu vormis andnud Marju Lauristin ja Mart Kadastik.
Raamatud erinevad ülesehituslikult ja jutuainelt küllalt palju, kuid autorite eluvalikutes, nagu selleski, kuidas nad minevikus toimunut nüüd seletada ja õigustada katsuvad, on rohkem sarnasust, kui nad ehk ise oleksid soovinud paljastada. Sama käib halvustavate, ent jõuliste üldistuste kohta stiilis „meil siin Eestis“, „eestlased ongi sellised“ jne. Nii kõneleb sotsioloog Lauristin: meil on sõjaeelsest Eestist ja elust ENSVs ideologiseeritud pilt (lk 153), meil kasvab peale mäluta põlvkond (lk 152), me käitume kui jumalata rahvas, keda ei juhi ega valgusta kõrgema tõe poole pürgimine, ning meil puudub täiuse igatsus ja seda täiust tõlgendame materiaalse efektiivsusena (lk 262). Mina igatahes ja ka minu sõbrad sellisena kirjeldatud Lauristini-rahva „meie“ hulka ei kuulu.
Aga noh, ega teised rahvad õnneks paremad ole: „Lääne inimesed, kellelt ei ole kunagi vabadust ära võetud, ei saa sellest tundest aru. Nad küll räägivad vabadusest, kirjutavad sellest raamatuid, teevad filme, aga ei tunneta vabaduse hinda. Nad ei tea, mida tähendab, kui vabadust ei ole. Ja nad ei tea, kui magus on vabaduse maitse“ (lk 165).
Kadastiku maailmas ei tiirle rahvad ja globaalprobleemid, vaid üksikisikud, kellele antud hinnangute kaudu siiski ilmneb, et kehv ja mõistmatu inimfaktor on olnud temalegi põhitakistus, mis on suurmehe tegevuse viljakust pidurdanud. Platonovlikult sõnastades: rahvas on siin juhm! Edasises jäävad kõik muud liinid siiski kõrvale ja vaatluse all on vaid, kas, kes ja kuidas on mõjutanud ajakirjanduse arengulugu.
Lauristin on aastakümneid vastutanud ajakirjanike õpetamise eest Tartu ülikoolis, mis tahes formaalset tiitlit ta ka poleks pidevalt reformitavas ülikoolis kandnud (näiteks sotsiaalpoliitika või sotsiaalse kommunikatsiooni professor). Tagasivaade sellele tegevusele hõlmab aga üsna väikese osa tema elutööraamatust. Miks? Ühtpidi ju arusaadav, et kui sinu õpilased osalevad tegevuses, mille kvaliteet kogu aeg ideaalist kaugeneb, siis ei tahagi sellega kuidagi eriti seotud olla. Et olla iseendaga kooskõlaline, peab seda elu osa pisendama.
Lauristin on aastaid olnud seisukohal, et tema saadab ülikoolist toimetustesse tööle head lapsed, aga uued peremehed teevad neist üsna pea moraalitud kiskjad, kes on valmis leivakannika nimel tallama inimõigustelgi. Nüüdki tunnistab ta vaid moka otsast oma osalust: „Kui meie hulgas istuks praegu mõni väljaandja, siis teeks ta kohe selgeks, et ajalehte pole võimalik majandada, kui seal istuvad igasugu sulekunstnikud. Toode peab ennast õigustama, peab investeeringu tagasi andma. Kui ma vaatan ajakirjanike tänast keskmist nivood, siis vahel mõtlen minagi nagu kunagi Juhan [Peegel], miks ma ometi olen oma elu raisanud nende õpetamise peale. Isegi kui ma isiklikult pole neid kõiki õpetanud“ (lk 157).
Kadastik, ajalehe Edasi/Postimees sisuline juht aastatel 1982–2016, ei ole varem nõustunud ega nõustu nüüdki Lauristini mis tahes kriitika või üldistusega ajakirjanduse aadressil. Tuleval aastal täitub 20 aastat hetkest, mil Lauristin diagnoosis, et ajakirjandus „kolletab nagu rakvere raibe“. 10 aastat tagasi kinnitas ta intervjuus Eesti Päevalehele (8. II 2006) üle, et kolletumine jätkub ja selles on süüdi lehtede muutumine äriks: „Nii nõukogude ajal kui ka nüüd olen kogenud, kuidas suurte lootustega idealistlik säravate silmadega noor inimene läheb ajakirjandusse tööle ja mõne aja pärast näen küünikut, kes on ise pettunud, endas pettunud ja ütleb, et lugejale ongi sellist asja vaja. Väga palju sõltub sellest, milline on väljaande kultuur. Meedia kolletumine hakkas väga haisvalt välja paistma siis, kui tekkis tunne, et rahvale võib müüa kõike.“
Kadastik jutustab oma raamatus nüüd üksikasjalikult, kuidas see kolletamine käis ja kuidas tema seda targalt ja osavalt, see tähendab võõra ehk välismaise raha eest läbi viis, ise täis veendumust, et teeb „ajakirjandust lugejale“. Kui tulla vastu tarbija halvale maitsele, on ka kasumivoog kindlustatud. Kui keegi, siis just Kadastik on Eesti ajakirjanduses olnud kõige kõva- ja kindlakäelisem vastane sellele, mida Juhan Peegel jt ka talle ülikooli žurnalistikaosakonnas õpetada püüdsid. Nimelt, et ajakirjandusel Eestis on rahvavalgustuslik roll ja Jannsenist algav traditsioon. Selline suhtumine võib turumajanduse tingimustes olla küll pisut naiivne, aga mitte saavutamatu.
Kadastik ei häbene raamatuski oma põlgust valgustuse vastu üle korrata, kui vahendab oma dialoogi lehe praeguse omaniku Margus Linnamäega: „Kui Postimees hakkab oma seisukohta aina peale suruma, võib ta sellega palju kahju tekitada – suretada välja diskussiooni, minna vastuollu lugejatega või teha ennast lihtsalt naeruväärseks. Ei ole enam Jannseni aeg, kus ajalehe ülesandeks oli lugejat õpetada ja manitseda“ (lk 350).
Vastuolu lugejaga
Siin on võtmesõnaks „vastuolu lugejaga“. Võimaliku vastuolu vältimiseks on Kadastik 25 aasta vältel loonud hulgaliselt aina kollasemaid väljaandeid kõigil platvormidel, mis tema tegevjuhitud impeeriumiga on liidetud. Kollased ajalehed-ajakirjad, tele- ja veebikanalid, igas oma kultuskujud ja tähekesed. Väärib märkimist, et kui Kadastiku üldine suhtumine palgalistesse ajakirjanikesse on pehmelt öeldes põlglik (kasumi teenimise töövahendid), siis erandiks on just koos temaga kollaseid projekte käivitanud tegelased, kes saavad kiita nii lennukate ideede kui ka laitmatu juhtimise eest.
Oleks Kadastiku teha, siis tiirleksidki meediaruumi taevavõlvil alaliselt vaid Ingrid Veidenberg, Anu Saagim ja teised vähem ametlikud isikud. Muud oleksid ajutised juhukülalised, kellest kiiresti mahlad välja pigistatakse ja nad siis pensionile saadetakse. Armulikult märgib Kadastik: „Postimehe muutustel oli oma hind. Ja selle maksid kinni kõige pühendunumad töötajad oma tervisega. Aga ma ei lasknud äraaetud hobuseid maha“ (lk 279). Ja teisal: „Nii Delfis kui Postimehes peavad ajakirjanikud oma töösse südame panema, aga sellega kaasneb oht, et ühel päeval oled – endale märkamatult – südamest ilma. Annad oma südame tööandja käsutusse, aga tagasi seda enam ei saa. Oled muutunud 24h töötavaks masinaks, mis peab sisu tootma. Oled sisutootja“ (lk 308). Selline ettekujutus XXI sajandi töösuhetest!
Nagu teada (ja Kadastik kordab selle lugejatele üle), ei ole praegune meediapilt Eestis välja kujunenud Kadastiku sõltumatu soolona, vaid kirglikus ja kohati enesehävituslikus võistluses Hans H. Luigega. Ilmselt tunneb Kadastik võistlusest hoolimata Luigega suurt hingesugulust, sest eks nad on ju võrdväärsed sünonüümid kriitikute väljendile „halb eesti ajakirjandus“. Kui põlastusväärsed on need kriitikud (mitte ainult Lauristin), jutustab Kadastik episoodis, kuidas nad koos Luigega 2009. aastal president Ilvese mõttekojas häbipostis käisid (lk 309).
On sümptomaatiline, et Kadastik peab end läbivalt Postimehe kontserni (Eesti meedia) omanikuks ning tema minapilt on kapitalisti, mitte kõrgepalgalise mänedžeri oma. Nii saab ta end Luigega võrdsena tunda, kuigi tegelikke aktsiaid on tal kogu perioodist olnud vaid mõnel aastal ja näpuotsaga, erinevalt Luigest, kes on alati hasartselt meediaturul ka oma rahaga mänginud. Tegu on Eesti elus üldisema hädaga: välisomanikele kuuluvates ettevõtetes hakkavad kohalikud tegevjuhid end omanikena tundma, kuna pärisrahastaja on kaugel ja vaevalt end nüanssidega jaksab kursis hoida – peaasi et kasum tuleks. Nii sünnib ettevõtteid, nende töötajaid ja kaubamärke pikema aja jooksul laostav mõisavalitseja-mentaliteet.
Aastaid töötasid Lauristin ja Kadastik Tartu südames naabermajades üle tänava. Nende tagasivaadetes oma elule jääb aga mulje, nagu poleks eestikeelse ajakirjanduse kaks suurmõjutajat elus õieti kokku puutunudki, rääkimata siis sellest, et oleks üritatud teha koostööd oma ühise armsama helge käekäigu nimel. Lauristin mainib Kadastikku vaid korra ja ka siis on see vaid põgus tänavavestlus nn 40 kirja järellainetuses 1980ndate alguses. Kaudselt saame teada, et Kadastik on osalenud Lauristinile ajakirjanduse üliõpilasi vastu võtva komisjoni töös. Seega, kuigi Lauristin peab ajakirjandust põhjamudaks, jätab ta siiski konkreetsed süüdlased naelutamata. Miks küll? Võimalik, et Lauristin eirab Kadastiku olemasolu, kuna peab teda täiesti tühiseks inimeseks. Või siis hoopis tänapäevani millegi poolest ohtlikuks. Kumbki vaateviis ei vii kuigivõrd edasi, sest ajakirjandusega juhtunu on ju fakt, täpselt samamoodi Kadastiku suur osa selles faktis.
PR-ajakirjanikud
Kadastikule meenub tema tähtsaim õpetaja siiski pisut eredamalt, paksem raamat ka. Kadastik püüab näidata, nagu olnuks tema suhted Lauristiniga vähemasti 1980ndatel olnud üpris sisukad. „Ühel õhtul läks meel nii kurvaks, et ruttasin Marju Lauristini ja Peeter Vihalemma koju nende Rahu tänava korterisse nõuandeid nõutama. Paljudes asjades olin Marjuga eri meelt olnud, aga kui olin omadega täiesti jännis, pöördusin ikka tema poole. Akadeemiline ema, tõepoolest“ (lk 84). Seni, kuni … 1997. aastal saab toimetaja Kadastik ühel vastuvõtul õpetaja Lauristini käest enda arvates teenimatult sugeda Postimehe Tallinna kolimise pärast ja suhted on lõplikult läbi. „Talle oli küsimatagi kõik selge: Postimeest Tartus likvideerides olen ma reetnud Tõnissoni ja Tartu vaimu, ma olen tallanud jalge alla eesti kultuuri, ma olen vaata et hävitanud eesti ajakirjanduse. Väga isiklik nuhtlemine auväärse õpetaja suu läbi“ (lk 180).
Nagu viidatud, jätkab Lauristin ajakirjanduse kritiseerimist tänaseni. Kadastiku arvates ei näe ta aga oma silmas palki, sest ta osutab (lk 251), et just Lauristin ühendas ülikoolis enne sajandivahetust ajakirjanduse ja suhtekorralduse õpetamise, tegi sõltumatute ajakirjanikuisiksuste väljakujunemisele Eestis suurima karuteene. Küll aga oli see kasulik Lauristinile endale, kes on selle tehnika abil saavutanud Eesti avalikus ruumis kriitikavälise positsiooni. Teda ümbritsevat imetlevate ja kaitsvate PR-inimeste tohutu võrgustik, mis on teinud Lauristinist puutumatu, arvab Kadastik (lk 252).
Mida peab kõrgeauline kohus nendest tunnistustest arvama? Lauristini ja Kadastiku ütluste alusel saab küll pildi selgemaks selles osas, kelle teod on toonud eesti ajakirjanduse seisundisse, kus ta aastal 2016 on. Kadastiku arvates oli pilt kuni tema lahkumiseni päris hea. Kollast oli ja raha tuli, kuid seda kõike ohustab nüüd Postimehe uus omanik Linnamäe, kellele Kadastik kogu äri küll ise müüa aitas. Lauristin on täheldanud 25 aastat järjekindlat allakäiku, üksikute mittekollaste lootusekiirtega selle sees. Kindel, et kumbki autor ei mäleta kõiki asju õigesti, faktivigu on toimetajatel jäänud parandamata mõlemas teoses. Vaevalt see aga üldhoiakute pilti muudab.
Hulk küsimusi jääb siiski vastamata. Kui turg vajab põhimõtteliselt teistsuguseid töötajaid kui need, keda ülikool ette valmistab, siis kumba peaks tegema: kas püüdma mõjutada mängureeglite muutmisega ajakirjandusturgu või siis reorganiseerida õpetus ülikoolis? Miks ei ole ajakirjanduse kvaliteeti määravad institutsioonid suutnud vabaduse kümnendite jooksul parema lõpptulemuse nimel mõistlikku koostööd teha? On see olnud hea või halb, et üleminekuaja ühiskond otsustas oma ajakirjandust säästa regulatsioonist ning lasta ta vabaturumajanduse voogudesse? Kas vastuolule, et toimetajad orienteeruvad rahva häälele ja management raha häälele, ei olegi lahendust? Kui näiteks ühistranspordis peetakse õigeks tähtajalisi konkursse ning aeg-ajalt isegi riigistatakse mõni osa, siis kas ühiskommunikatsioonis ei võiks proovida mõnd samasugust revisjoni, et majanduslikud argumendid sisu lõplikult ei tapaks?
Ajakirjanikud on ühekaupa ja juhtkirjades tihti varmad nõudma poliitikutelt ja ametnikelt personaalse vastutuse võtmist mingite otsuste laiemate, mõnikord ka kaudsete tagajärgede eest. Kas ei peaks sedasama nõudma ka neilt, kes vastutavad ajakirjanduse päevapildi eest, on aga süüaluse rollist pääsemiseks end osavalt ja kiirelt hoopis ausa tunnistajana kohtu ette seadnud?
