Omer Bartov on Iisraelis sündinud holokausti ja genotsiidi ajaloolane, Browni ülikooli professor. Pika karjääri jooksul on Bartov uurinud Saksa Wehrmacht’i kuritegusid, Saksamaa totaalse sõja ja genotsiidi seosed ning rahvuste vahelisi suhteid Ida-Euroopa piirialadel. Praegu on Bartow USAs üks mõjukamaid uurijaid, kes juhib tähelepanu kohutavatele tagajärgedele, mida Iisraeli sõjaline tegevus Hamasi vastu on toonud Gaza tsiviil­elanikele.

Teie Iisraeli poliitika kriitika sai alguse ammu enne Hamasi rünnakuid möödunud aasta oktoobris. 6. augustil 2023 kirjutasite koos paljude Iisraeli ja Palestiina intellektuaalidega alla petitsioonile „Elevant elutoas“¹ Iisraeli okupatsioonist Palestiina aladel ja sellest, mida te allakirjutanutena kirjeldasite kui apartheidipoliitikat – palestiinlaste võrdsete õiguste puudumist. Mis on pärast Iisraeli riigi loomist 1948. aastal valesti läinud ja viinud piirkonna praegusesse seisu?

Praeguse kriisi juured ulatuvad Iisraeli riigi sünniaegadesse 1948. aastal. Aasta varem tegi ÜRO ettepaneku jagada mandatoorne Palestiina – maa Jordani jõe ja Vahemere vahel – Juudi riigiks ja Palestiina riigiks. Sionistide juhid nõustusid plaaniga, kuid Palestiina liidrid lükkasid selle tagasi, sest jagamisettepanek andnuks üle poole territooriumist, kus elas palju araablasi, kavandatavale juudiriigile, kuigi juudid moodustasid vaid kolmandiku Palestiina elanikkonnast. Järgnesid kokkupõrked palestiina ja juudi relvarühmituste vahel ning araabia maade armeede sissetung. Sõda lõppes Iisraeli võiduga ja 750 000 palestiinlase väljasaatmise või põgenemisega aladelt, millest sai Iisraeli riik ja mille territoorium oli selleks ajaks palju suurem kui algselt ette nähtud. Ülejäänud 150 000 palestiinlast said Iisraeli kodanikeks, kuid allutati järgmiseks kaheks aastakümneks sõjaväelisele võimule ja riik sundvõõrandas suure osa nende maadest. Sel viisil jõuti juutide enamusriigini – eesmärk, mis oli jäänud sionismil seni saavutamata.

1967. aastal, vahetult pärast sõjalise võimu kaotamist Iisraeli palestiinlastest kodanike üle, sai Iisrael välkvõidu oma araabia naabrite üle, okupeerides Golani kõrgendikud ja Siinai poolsaare, samuti Läänekalda ja Gaza sektori, kus elasid paljud 1948. aasta palestiina põgenikud. Esialgu peeti neid alasid rahulepingu läbirääkimiste vahetuskaubaks. Kuid kui iisraellased hakkasid harjuma oma suurema riigiga, hakkas üha suurem arv asunikke nõudma maa ja seega ka selle araablastest elanike alalist valitsemist. 1973. aasta sõda, mille Iisraeli armee vaevu võitis, näitas Iisraeli võimu piire. Kuid isegi kui rahu nimel Egiptusega oldi sunnitud andma neile tagasi Siinai poolsaar, säilitas Iisrael oma võimu Jordani Läänekaldal ja Gaza sektoris, tühja lubadusega anda nende elanikkonnale lõpuks autonoomia.

Aastaid kestnud juudi uusasunduste laienemine, maade sundvõõrandamine ja repressioonid tõid endaga kaasa nii vastupanu kui ka läbirääkimisi. Esimene intifada ehk palestiinlaste ülestõus 1987. aastal näitas, et väited Iisraeli „valgustatud okupatsioonist“ olid valed. Vaatepilt raskerelvastatud Iisraeli vägesid kividega loopivatest palestiina noortest näitas võimu tohutut asümmeetriat. See näitas ka jätkuva alandamise ja sundvõõrandamise all elava rahva raevu. Pärast seda kui Iisraeli juhid Yitzhak Rabin ja Shimon Peres mõistsid, et okupatsiooni jätkamine on liiga kulukas nii poliitiliselt kui ka moraalselt, püüdsid 1990. aastate Oslo kokkulepped lõpuks lahendada Palestiina riikluse küsimust.

Kuid uusasunduste rajamine ja vastupanu sellele kasvatasid ka suurenevat äärmuslust mõlemal poolel. Uusasunike liikumisest võrsus messianistlik, sõjakas juutide ülemvõimu kuulutav fanatism, mis imbus järk-järgult Iisraeli ühiskonna teistesse sektoritesse, sealhulgas poliitilisse ja sõjalisse eliiti. Need religioossed natsionalistid püüdlevad halahhilise (teokraatliku) jõest mereni laiuva juudiriigi poole, mis oleks tühjendatud araabia elanikkonnast. Samamoodi on islamifundamentalistlikust Hamasist, mis oli algselt vaeste ja abi­vajajate eest hoolitsemisele pühendunud rahumeelne organisatsioon, arenenud vägivaldne äärmusrühmitus, mille eesmärk on asendada Iisrael islamistliku Palestiina riigiga.

Pärast peaminister Rabini mõrva 1995. aastal ja teise intifada puhkemist 2000. aastal sai rahuprotsess vägivaldse lõpu. Sajad juudi ohvrid Hamasi võitlejate enesetapurünnakutes ja tuhandete palestiinlaste tapmine Iisraeli julgeoleku­jõudude poolt põhjustasid Iisraelis dramaatilise nihke paremale ja palestiinlaste kasvava toetuse Hamasile. Rahuväljavaadete puudumine tekitas äärmuslust ja vägivalda, nii nagu varem olid rahulootused vähendanud sõjakate mõju. Ja nii läks luhta ka sionistlik eesmärk luua juutide enamusriik. Praegu elab Jordani jõe ja mere vahel, sageli kõrvuti, 7 miljonit juuti ja 7 miljonit palestiinlast. Ainult juudid elavad demokraatia tingimustes ja neil on kõik õigused, kuigi praegu ohustab isegi nende õigusi nende oma valitsus.

Iisraeli toetajad väidavad, et paljudel ajaloohetkedel, sealhulgas Hamasi õõvastavate rünnakute puhul eelmisel aastal, ei jäetud Iisraelile muud valikut kui end kaitsta, et neile rünnakutele tuli vastata. Kuidas te sellele väitele vastaksite? Mis oleks praegusel hetkel alternatiiv verevalamisele Gazas?

Alternatiiv käimasolevale sõjale Gazas on USA ja rahvusvahelise üldsuse strateegiline ja poliitiline algatus sõja lõpetamiseks ja poliitilise protsessi käivitamiseks. Kui rahvusvahelist sekkumist ei tule, on ilmselge võimalus konflikti piirkondlikuks laienemiseks. Lisaks võivad juudi uusasunike vägivald ja Iisraeli armee tapatöö Läänekaldal vallandada seal uue ülestõusu, millele järgnevad palestiinlaste etnilise puhastuse katsed juudi uusasunike ja nende ridadest värvatud sõjaväeliste üksuste poolt. See võib kaasa tuua ka kogukondade vahelise vägivalla nendes Iisraeli linnades, kus on nii juudi kui palestiina elanikke. Hezbollah‘ rünnakute eskaleerumine võib vallandada Iisraeli maavägede rünnaku, mis aga tõenäoliselt takerduks, nagu Gazas on juba prognoositavalt juhtunud.

Rahvusvaheline kokkulepe, mida veaksid eest USA ja suuremad Euroopa riigid ning millega nõustuksid Iisrael, Palestiina Omavalitsus ja araabia riigid Egiptus, Jordaania ja Saudi Araabia, peab sisaldama relvarahu Iisraeli armee poolt, juudi pantvangide vahetamist Iisraeli vanglates olevate palestiinlaste vastu, Hamasi liidrite pagendamist eksiili ja Gaza elanike tagasipöördumist oma kodudesse, mille ehitab üles rahvusvaheline üldsus. Gaza sektori ajutisele ülevõtmisele rahvusvaheliste, eelistatavalt araabia jõudude poolt järgneks võimu järkjärguline üleminek uuendatud Palestiina Omavalitsusele.

Kuid see saab juhtuda vaid Palestiina Omavalitsuse ja Iisraeli üldise kokkuleppe korras minna üle uuele poliitilisele paradigmale, mille eesmärk on lahendada konflikt iseseisva Palestiina riigi loomise kaudu Jordani Läänekaldal ja Gaza sektoris, eelistatavalt konföderatsioonis Iisraeliga, nagu on visandatud algatuses „Maa kõigile“.² Nii praegune Iisraeli valitsus kui ka Hamas on sellise lahenduse korduvalt tagasi lükanud ja nad tuleb täielikult diskrediteerituna võimult eemaldada. Iisrael ei ole suutnud Palestiina küsimust hallata ega ole alates 1948. aastast olnud kunagi nii ebakindel nagu praegu. Hamasi 7. oktoobri rünnak vallandas Gazas enneolematu hävingu. Me vajame jõe ja mere vahel elava 7 miljoni juudi ja 7 miljoni palestiinlase omavaheliste suhete põhimõttelist ümbermõtestamist.

Iisraeli-Palestiina konföderatsiooni plaani täpsemad detailid tuleb välja töötada tulevikus, kuid poliitilise lootuse ja lubaduse horisondina võib selline plaan muuta nii poliitikat kui ka inimeste kujutlusvõimet. See võimaldaks piirkonnal asuda leppimise ja kooselu teele. Tõepoolest, muud teed ei ole, kui me ei taha lasta võita fanaatikutel ja äärmuslastel. Praegusel sügava kriisi hetkel peame kujutlema teistsugust tulevikku tulevastele põlvedele.

Üks raskusi Netanyahu valitsuse okupatsioonipoliitika kritiseerimisel on olnud holokausti ja antisemitismi ajalugu Euroopas. Kuid olete korduvalt, viimati oma 10. mai essees ajakirjale The Nation³, vastustanud seda, et kriitikat Iisraeli poliitika aadressil vaigistatakse süüdistusega antisemitismis. Olete rõhutanud, et tuleb teha vahet antisemitismi, antisionismi ja Netanyahu valitsuse kriitika vahel. Miks on oluline seda meeles pidada?

Vahe tegemine antisemitismi ja Netanyahu valitsuse praeguse tegevuse kriitika vahel on väga oluline. Antisemitismi teadlikkuse seaduse (Antisemitism Awareness Act (AAA)) vastuvõtmine USA Esindajatekojas on näidanud, kuidas antisemitismi retoorikat kasutatakse ära, et vaigistada protesti Ameerika kaasosaluse vastu Iisraeli hävitussõjas Gazas. On paradoksaalne, et sellest seadusest saab tööriist sõnavabaduse vastaste ja nende uue poliitika pooldajate käes, kes meenutavad seda autoritaarset võimu, mis alles seitsme kümnendi eest sildistas, kiusas taga ja mõrvas Euroopas juute ja teisi vähemusi.

USA seadus kasutab Holokausti Mälestamise Rahvusvahelise Ühenduse (IHRA) pakutud antisemitismi määratlust, mis võimaldab võrdsustada antisemitismi antisionismiga või isegi lihtsalt Iisraeli poliitika kriitikaga. See määratlus on juba aidanud kaasa Iisraeli kriitikute summutamisele riikides nagu Saksamaa, kus antisemitismi eestkõnelejad süüdistavad juute, kes kritiseerivad Iisraeli okupatsiooni Läänekaldal ja Gazas, antisemitismis.

Valesüüdistusi antisemitismis on kasutatud ka selleks, et õigustada politsei vägivaldset tegevust üliõpilaste meeleavalduste summutamiseks Ameerika ülikoolilinnakutes. Tegelikult pole enamik üliõpilastest, kellest paljud on juudid, väljendanud antisemiitlikke seisukohti. Kuid nende ägedat Iisraeli palestiinlaste rõhumise kriitikat ja mõnel juhul sionismi eitamist ning Iisraeli käsitlemist mittelegitiimse koloniaalriigina on tõlgendatud antisemiitlikuna.

Tegelikult on suur hulk juute maailmas tänapäeval antisionistlikud või ei huvitu juudi natsionalismist. Paljud ultraortodokssed juudid, sealhulgas mõned Iisraeli praeguse valitsuse liikmed, on vastu sionismile kui katsele ennetada messia tulemist. Paljud ilmalikud juudid on samuti sionismi vastu või vähemalt jälestavad selle praegust avaldumist äärmuslike ministrite võimu all, kui avalikult toetatakse rassistlikku ja fašistlikku juutide ülemvõimu kehtestamist Iisraelis ning etnilist puhastust Läänekaldal ja Gazas.

Järjestikused Netanyahu valitsused on sundinud teisi riike võtma omaks IHRA antisemitismi määratluse lihtsalt selleks, et lõpetada, isegi kriminaliseerida kriitika omaenda poliitika aadressil, mida ei ole võimalik kuidagi õigustada ja mille lõppeesmärk on okupeeritud alade täielik asustamine ja annekteerimine ning palestiinlastest elanikkonna eemaldamine. See seletab ka Netanyahu eelistust teha koostööd parempoolsete režiimide või parteidega, millel on avalikud või varjatud antisemiitlikud platvormid ja muud rassistlikud ideoloogiad – neil on sarnased autoritaarsed ja etnonatsionalistlikud ideed.

Iisraeli vastu suunatud kriitika tembeldamine antisemiitlikuks on seega parim viis aidata praegusel juhtkonnal teostada äärmuslikku rassistlikku poliitikat. Kuid see on ka mugav viis näidata Ameerika ja Euroopa äärmuslikke, fanaatilisi, rassistlikke, ja-jah, ka antisemiitlikke riigijuhte ilmsüütutena. Kui kirjeldame liberaalseid ja sallivaid seisukohti, muret inimõiguste ja võrdõiguslikkuse pärast, vastuseisu rõhumisele ja ümberasustamisele antisemitismina, legitimeerib see neid, kelle eesmärk on marginaliseerida või rõhuda oma vähemusi, vastaseid ja kriitikuid. Antisemitismi ärakasutamine tähendab just seda – süüdistamist antisemitismis selleks et ise viljeleda sallimatust ja autoritaarsust.

Rahvusvahelistes debattides sõdade ja konfliktide üle, nagu seda on Iisraeli ja Palestiina konflikt, vaieldakse palju mõistete üle: kas teatud massivägivald on inimsusevastane kuritegu, etniline puhastus, genotsiid või midagi muud? Millised on nende mõistete erinevused ja kuidas kirjeldaksite genotsiidiuurijana praegust olukorda Gazas? Miks on vaja kasutada õigeid mõisteid?

Rahvusvaheline humanitaarõigus eristab relvakonfliktides erinevaid raskeid kuritegusid. Sõjakuriteod on määratletud 1949. aasta Genfi konventsioonides ja järgnenud lisaprotokollides kui sõjaseaduste ja -tavade rasked rikkumised rahvusvahelises relvakonfliktis nii võitlejate kui ka tsiviilisikute vastu. 1998. aasta Rooma statuudis, millega asutati Rahvusvaheline Kriminaal­kohus, määratletakse inimsusevastase kuriteona mis tahes tsiviilelanikkonna hävitamist või muud nende vastu suunatud massikuritegu. Genotsiidi määratles ÜRO 1948. aastal kui kavatsust „hävitada osaliselt või täielikult rahvuslikke, etnilisi, rassilisi või usulisi üksusi“.

Seega, selleks et tõestada genotsiidi toimumist, peame näitama nii seda, et on olemas kavatsus teatud grupp hävitada, kui ka seda, et nende vastu toimub hävitustegevus. Genotsiid erineb aga etnilisest puhastusest, kuna viimase eesmärk on eemaldada teatud elanikkond teatud territooriumilt, seda sageli vägivaldselt; genotsiidi eesmärk on aga selle elanikkonna hävitamine, kus iganes see ka ei asu. Tegelikkuses võib etniline puhastus eskaleeruda genotsiidiks, nagu juhtus holokausti käigus, mis läks üle kavatsusest eemaldada juudid Saksamaa kontrollitud aladelt nende füüsiliseks hävitamiseks.

Gaza sõda saatev retoorika on neid õiguslikke erisusi sageli eiranud. Iisraeli liidrid ja meediaväljaanded nimetavad Hamasi järjepidevalt natsideks, jätkates nii holokausti instrumentaliseerimist, et esitada konflikti palestiinlastega kui eksistentsiaalset ellujäämissõda. Hamasi õõvastav rünnak 7. oktoobril oli vesi Iisraeli mõtteviisi veskile ja enamik iisraellasi mõistab praegu Gazas toimuvat operatsiooni kui hävitussõda inimeste vastu, keda nad seostavad natsidele sarnase kurjusega.

Samamoodi, isegi enne selle vallandumist, kirjeldasid palestiinameelsed allikad Iisraeli reaktsiooni genotsiidina. Iisraeli juhtide retoorikat, kus tõepoolest kutsuti üles Gazat „maatasa tegema“ ja „maa pealt pühkima“ ning osutati Hamasile või üldisemalt Gaza elanikele kui „inimloomadele“, kirjeldati kohe kui natslikku. Väideti, et see peegeldavat sionismi kui vägivaldse ekspansionistliku rassismi olemust, meenutades sellisena natside rassilise ülemvõimu impeeriumi.

Sellegipoolest, kuidas kirjeldada seda, mis praegu Gazas toimub? Minu arvates võib Iisraeli operatsiooni jaotada mitmeks osaks. Esiteks, Iisraeli armee eestvõttel on ümber asustatud umbes 85% elanikkonnast (1,9 inimest 2,3 miljonist), väidetavalt selleks, et viia tsiviilisikud välja sõjaliste operatsioonide piirkonnast. Teiseks on suur osa piirkonnast, kust tsiviilisikud on ümber asustatud, hävitatud, sealhulgas mošeed, koolid, ülikoolid, haiglad ja muud avalikud hooned, aga ka eluhooned. Kolmandaks on laskemoona valimatu kasutamine tapnud üle 35 000 inimese, kellest kaks kolmandikku on tsiviilisikud, nendest pool lapsed. Neljandaks on ümberasustatud elanikkond surutud Gaza sektori väikesele, üha kahanevale alale, kus puudub vajalik infrastruktuur, puhta vee ja toidu varud ning arstiabi; epideemiate ja näljahäda märgid paljunevad iga päevaga. Viiendaks, Iisrael piirab humanitaarabi tarneid ja mõned liidrid räägivad avalikult, et tsiviilelanikke peab „julgustama“ sektorist üldse lahkuma.

Kõik see on tõend Iisraeli armee sõja- ja inimsusevastastest kuritegudest. Kui seda sündmuste kulgu lähimal ajal tagasi ei pöörata, võidakse Iisraeli armeed ja riiki süüdistada a) sunniviisilises ümberasustamises, mis on sõjakuritegu, inimsusevastane kuritegu ja genotsiidina kvalifitseeritav tegevus; b) tahtlikus humanitaarkatastroofi põhjustamises, mis võib kuuluda genotsiidikonventsiooni II artikli punkti c alla; ja c) kui suur hulk tsiviilisikuid põgeneb lõplikult Gaza sektori territooriumilt, siis ka tegevuses, mis „on pandud toime kavatsusega hävitada osaliselt või täielikult rahvuslikke … üksusi“, nimelt genotsiidis, mida Rahvusvaheline Kohus (ICJ) praegu arutabki.

Demokraatlike lääneriikide reaktsioonides Gaza olukorrale on taas ilmnenud, et meie kriitika inimõiguste rikkumise suhtes on valikuline ja me näitame eri juhtudel üles erinevat innukust. Mida tähendab see lääne demokraatiate jaoks pikemas perspektiivis, kui me rakendame oma aluspõhimõtteid – ja inim­õiguste kaitse on kindlasti üks nendest – ainult valikuliselt, olenevalt ajaloolistest asjaoludest või ohvrite ja kurjategijate rahvusest või usust?

Teise maailmasõja ja holokausti järel antud lubadus – „mitte kunagi enam“ – raiuti seadusse ÜRO 1948. aasta genotsiidikonventsiooniga ja sai osaks õiguslikust raamistikust, mis kehtestati 1945. aastal Nürnbergi rahvusvahelise sõjatribunaliga, 1949. aasta Genfi konventsioonide, samuti Rahvusvahelise Kohtu asutamisega 1945. aastal ja Rahvusvahelise Kriminaalkohtu (ICC) asutamisega 2002. aastal. Kuigi selle süsteemi juured ulatuvad XIX sajandisse, tuleb selle ulatuslik laienemine viia tagasi Teise maailmasõja massikuritegude ja eelkõige juutide genotsiidi juurde.

Kuigi võib öelda, et holokaust oli genotsiidikonventsiooni vastuvõtmise kõige otsesemaks tõukejõuks, on see pakkunud nii äärmusliku ja ainulaadse ettekujutuse genotsiidist, et tulevased massikuriteod ei pruugi selleni küündidagi. Lisaks hakkas holokaust, eriti alates 1990. aastatest, sümboliseerima suurele osale maailmast kurjuse kehastust. Kasvav tähelepanu juutide ohvristaatusele on toonud kaasa holokaustimälu ja -hariduse enneolematu laienemise ja Iisraeli laieneva mõju juudi diasporaa elule ja lääneriikide poliitikale Iisraeli suhtes.

Samal ajal on Iisraeli okupatsioonipoliitika toonud kaasa kasvava kriitika juudi riigi aadressil moslemite, araablaste ja lääne liberaalse valijaskonna, eriti noorte hulgas. See on kontekst, kus pinged ühelt poolt läänes levinud holokaustimälu ja teiselt poolt piltide vahel, mis annavad tunnistust palestiinlaste rõhumisest, on olnud kõige tuntavamad, jõudes kriisi pärast Hamasi 7. oktoobri veresauna ja Iisraeli hävitavat rünnakut Gazale.

See toob meid probleemipuntra keskmesse. Enamik iisraellastest ja nende toetajatest tajub sõda Gazas õiglase vastusena Hamasi genotsiidirünnakule ja katsena ära hoida järgmist genotsiidi, kusjuures Hamasi kirjeldatakse järjepidevalt natsliku organisatsioonina. Väidetakse, et sõda Gazas juhindub holokausti õppetundidest ja on jõuline, kuid vältimatu meede, et ära hoida juutide genotsiidi kordumine.

Vastupidiselt peab enamik palestiinlasi ja nende toetajaid seda, mida nad kirjeldavad kui jõhkrat ja valimatut elude ja vara hävitamist Gazas, genotsiidiks. Seega pöörduvad nad holokausti peamise õppetunni, 1948. aasta genotsiidikonventsiooni poole, et nõuda Iisraeli rünnaku viivitamatut peatamist kui rahvusvahelise üldsuse võetud kohustust genotsiid ära hoida, see peatada ja karistada. Öelda, et holokausti üks õppetunde on Iisraeli viimine Rahvusvahelise Kohtu ette genotsiidisüüdistusega, tundub Iisraeli poolehoidjatele ennekuulmatu ja Iisraelis kujutatakse seda küünilise antisemiitlikult motiveeritud tegevusena. Teised aga väidavad, et vaikimine ja tegevusetus paljastaks holokausti järel rajatud rahvusvahelise humanitaarõiguse süsteemi täieliku jõuetuse.

Pean toetama seda viimast seisukohta. Kui me tahame, et rahvusvaheline humanitaarõigus ei kaotaks oma tähendust ja säiliks usk õiglusse ning inimõiguste ja väärikuse kaitsesse, ei saa me kõrvale hoida rahvusvahelise õiguse rakendamisest just sellesama riigi vastu, mille loomine oli holokausti järel sama vajalik kui nende seaduste rakendamine, mis aitaks vältida selliste katastroofide kordumist. Jah, on palju teisi riike, kes rikuvad rahvusvahelist õigust. Kuid just Iisraeli enda väite tõttu, et see riik kehastab inimkonna võidukäiku kurjuse üle, ei saa me lubada, et see tõmbaks meid kõiki massimõrvade ja ebainimlikkuse pimedusse. Kõige selle pärast, mida holokausti kui ajaloo kõige laastavama inimtekkelise kataklüsmi järel tõotati, peame Iisraeli kuristiku servalt tagasi tõmbama ja tooma kirjeldamatu vägivalla toimepanijad kohtu ette.

1 https://portside.org/2023-08-06/elephant-room

2 https://www.alandforall.org/english/?d=ltr

3 https://www.thenation.com/article/society/antisemitism-ancient-modern-biden-israel/