Merike Estna ja Maksim Surin,
Põhjamaa, mu sünnimaa. 2006,
õli, lõuend. elin kard
Merike Estna ja Maksim Surini näitus “Sõda ja rahu ehk Issanda loomaaed on kirju” Hobusepea galeriis kuni 9. X.
Eelmise aasta alguses on keegi Marco Laimre kirjutanud ja avaldanud Sirbis teksti “Luuletus pulbitsevast kunstielust aastal 2004”. Kontseptuaalne luuletus koosneb vaid kunstinäituste retsensioonide pealkirjadest ning on sõltuvalt lugejast kas täielikult teemat ammendav või siis täiesti pealiskaudne. Luuletus lõpeb reaga: “Poodu maandus jalgadele ja ta näos ei liikunud ükski lihas”. Pole vist vaja mainida, et ühtegi pilti selle teksti illustratsiooniks ei ole. Näituste ja teoste pealkirjadest saaks kahtlemata samasuguseid ja mitte ainult esteetilisi loetelusid kokku panna. Aga ma ei tea, kas selliste loetelude raamatus peaksid olema illustratsioonid või mitte.
Merike Estna on üks kunstnikke, kes on pealkirjafriik. Pealkiri või tekst, mis ei ole töö otsene osa (Estna maalidel, muide, ei ole kunagi tekste), on oluline selle seisukohalt, mis üks teos üldse on, kaasa arvatud see (tekst), mida ta võib vaataja peas põhjustada. Pealkiri ujub kuskil teose ümber, nii üks kui teine võivad kergesti kaotsi minna. Eelistan esialgu lasta kaotsi minna just piltidel.
Antud näituse pealkiri on kilomeetripikkune justkui mõnel külakomöödial: “Sõda ja rahu ehk Issanda loomaaed on kirju”. Hullemaid klišeesid annab välja mõelda, kirjust loomaaiast räägivad tavaliselt lobisejad, kui on vaja mõnd liigisiseseid erinevusi puudutav arutelu ümaralt kokku võtta. Ilmselt pole sellele eelnevgi arutelu intellektuaalse kõrgpilotaaži näide olnud, ent see viimane väide on küll nii napakas, kui vähegi võib.
“Sõda ja rahu” viitab jällegi kõige levinuma binaarse väärtuskoodi‚ hea-halb teisendile. Kui jätta välja radikaalseim vorm “sõda on rahu”, siis üldjuhul viib kontemplatsioon sel teemal välja samasuguse jabura nendinguni, et on jah vahel sõda, vahel rahu, vahel välispidine, vahel seespidine. Siinkohal oleks küll paslik vaadata selgituseks esimest illustratsiooni, näitusel välja pandud kineetilist maali, kus sinitaevas tütarlapse pea kohal on auk. Auk seal on küll ainult tehnilises mõttes, sest augutagune on sama maal, ainult et selle liikuv osa. Masinliku loogikaga vahetavad üksteist välja kaks detaili: rahutuvi ja sõjalennuk. Peategelase nägu pildil seejuures ei muutu. Võib-olla sellepärast, et ühele maalile kahte mootorit külge ühendada oleks olnud liiga palju. Kui see ükski mootor katki läheks, ei oskaks keegi öelda, kas jääks paistma lennuk või linnuke. Mida ilmselt oligi vaja tõestada.
Ambivalentsed või absurdsed pealkirjad on Estnal samasugune instrumendiks saanud kinnisidee nagu ka filmilik kadreering, muinasjutulis-unenäolis-psühhedeelne atmosfäär ning maaliline fotorealism. Napakus ja lobisemine selles maailmas ei ole pahe, vaid Alice’i imestus, kui ta ühineb kutsumata külalisena jabura teelaudkonnaga. Maalid, mille tähendused muutuvad nii ruttu, kui mootor neid liigutada jõuab, on samasugused statement’id või lausungid. Käesoleval näitusel on Estna püüdnud koostöös Maksim Suriniga oma maailma ka videomeediumisse konverteerida. Töö meenutab vene neoakademistide analoogseid teoseid, kus barokk, camp ja kitš on odavalt mõjuvate montaažiefektidega uskmatuteks ja toretsevateks videoteks kokku traageldatud. Inglisarnaseid olendeid kehastavate modellide teatraalse meigi alt paistavad vistrikud, lavastus on diletantlikult püüdlik ja efektid nagu Balti jaama turult ostetud plaadil. Kui Estna maalide pildimaagia on üsna lummav, siis see video jätab napaka ja infantiilse mulje, mis justkui rõhutaks vaatajale, et maailmad piltidel lihtsalt lobisevad temaga, ärgu vaataja tahtku neisse päriselt siseneda. Mida vaene vaataja oskakski peale hakati, kui ta ühtäkki – vhiuuut! – imetaks näituse keskmes olevasse maali. Ta satuks väikese lapse arstliku läbivaatusstseeni tunnistajaks, inimpüramiidi tunnistajaks ja pildi nurgas oleva hobuse tunnistajaks. Mida ta seepeale võiks teha või arvata?