Tallinna fotokuu peanäitus „Transs“ Kunstihoone Lasnamäe paviljonis 6. X – 26. XI ja noorte fotokunstnike ühisnäitus „Mis värvi on täna taevas sadama kohal“ Hobusepea galeriis 1. XI – 27. XI.
Tallinna fotokuu toimub küll 2011. aastast, kuid alles alates 2015. aastast on täpsustatud, et tegu on rahvusvahelise kaasaegse kunsti biennaaliga. Kiire analüüs näitab, et erinevalt esimestest aastatest ei kasuta korraldajad kommunikatsioonis enam mõisteid kaamerapõhine ja kaamerakultuur. See kõik illustreerib ilmekalt nii fotokuu ambitsioonide kui fotožanri laienemist ajas ja ruumis – foto ja kaamera ei käi enam ammu tingimata käsikäes. Võrreldes varasemate aastatega on kaotatud ka fotomessi formaat (miks küll?), kuid juurde on tulnud filmiprogramm ja noortenäitused nii Tallinnas kui Tartus.
Kuulun ise sellesse konservatiivsemasse selts- ja koolkonda, kes püüab kunstimaastikul orienteeruda süsteemi- ehk žanripõhiselt ning usub, et iga areng jõuab ringiga algusesse tagasi. Ma pole ainus, sest juba on linna pealt kuulda, kuidas fotokuu peanäituseks peetakse hoopis Kaisa Eiche kureeritud noortenäituse Tallinna osa, sest noh … seal on fotot. Kui aga hakkaksin fotokuud sellisest perspektiivist pikemalt käsitlema, siis ma mitte üksnes ei kordaks, vaid ka tüütaksin iseennast, rääkimata lugejast.
Seetõttu lasen avarama vaatenurga eest hea seista hoopis fotokuu peanäituse „Transs“ kuraatoril Ilari Laamanenil, sest pole midagi arendavamat kui väljuda oma agendast ja aduda mõttemaailmade mitmepalgelisust või nagu Laamanen alljärgnevas intervjuus ütleb: „Iga dialoog on eriline, kuna kõik töötavad ja suhtlevad erinevalt.“ Kommunikatsioon, sealhulgas meedia ja ekraani vahendusel, on osa nii tema kuraatoripositsioonist, erialasest taustast kui igapäevasest elust teiselpool Atlandi ookeani.
Ilari, meie mõlema taustaks on kommunikatsiooniõpingud. Seega teame hästi, et kirjutav press mängib rolli mis tahes (kunsti)sündmuse sõnumi edastamisel. Kui heita pilk pealkirjadele, mille all tänavust fotokuud on seni kohalikus meedias kajastatud, siis milliseid läbivaid mustreid sa näed?
Pealkiri või juhtlause ei saa loos käsitletavat teemat või fenomeni kunagi kõikehõlmaval viisil valgustada või selgitada. Küll aga saab see kutsuda lugejat lugema. Väljavõte või tsitaat on alati sissepääsuks, vahend teema kohta rohkem teada saamiseks. Olen rõõmus, et ükski tänavustest pealkirjadest ei kujuta endast klikimagnetit, vaid kõik keskenduvad ka sisule!
Ja kuidas ühilduvad need pealkirjad fotokuu ja selle peanäituse sõnumiga?
Pealkirja kirjutamisel või tekstiväljavõtte valimisel on selge, et multisensoorse kunstinäitusega füüsiliselt suhestumise kogemust need eriti edasi anda ei saa. Veelgi enam, see on üks peamisi põhjusi, miks ma töötan näituseformaadiga – on võimatu anda edasi teose tähendust ja mõju üksnes sõnade kaudu. Küll aga saab kirjutatav ja kõneldav keel olla efektiivne vahend huvi tekitamiseks teema või nähtuse vastu. Loodan, et fotokuu pressikajastus on äratanud nii mõneski piisavat uudishimu, et võtta ette tee Lasnamäele ja külastada Kunstihoone paviljoni, kus peanäitus toimub.
Hilisemates õpingutes sukeldusid kureerimisvaldkonda ja alustasid seal oma karjääri. Kui olid kaaskuraatoriks näitusel „fashion after Fashion“ ehk „mood pärast Moodi“ New Yorgis 2017. aastal, siis ütlesid ühes toonases intervjuus, et „ilma ühegi näha oleva mannekeenita erineb see tüüpilisest moenäitusest vägagi“. Fotokunstinäitustel on vaevu üldse veel fotot näha. See küsimus võib kõlada naiivselt või provokatiivselt, kuid – kuidas selgitada seda tendentsi keskmisele külastajale, kelle arusaamine fotograafiast piirdub vana kooli filmikaamera või Instagrami uudisvooga?
Kuna fotode tegemise ja kasutamise viisid on aja jooksul muutunud, siis tuleb alatasa ümber hinnata ka viisid, kuidas fotosid kunstis esitletakse, ning luua selleks pidevalt uusi väljakutseid. Suurem osa publikust on tuttav kahemõõtmelise trükitud kujutisega paberil või mõnel muul materjalil, nutitelefonis või arvutiekraanil, kuid fotograafia esitlemisest sellisel viisil paljudele praktikutele enam ei piisa.
Pean möönma, et esineb muidugi erandeid, mille puhul on traditsioonilisem esitlusviis kõige mõttekam. Üldiselt saavad siiski tähtsamaks kujutiste psühholoogilised dimensioonid ehk see, kuidas need mõjutavad meie taju ja mõtlemist, kuidas saab neid dimensioone näitusekontekstis tundma õppida nii, et need üllatavad ja tekitavad põnevust.
Kuidas aga selgitada sedasama kunstiprofessionaalile? Kuidas avardab peanäitus arusaamist fotomeediumist ning milliseid trende oled seejuures püüdnud jälgida, juurutada või lausa leiutada?
Olen soovinud keskenduda ahvatlusele ja eraldatusele, mida loob informatsioonitehnoloogia, ning sellealastele küsimustele. Kuidas tehnoloogiliselt vahendatud kujutised mõjutavad indiviidi ja kollektiivset teadvust? Kuidas nihkuvad küsimused agentsuse ja autorsuse kohta, kui tehisajust on saamas pildiloojatele ja kunstnikele tavapärane töövahend?
Milliseid materjale ja kolmemõõtmelisi vorme saab toota kujutisesõltuvuslikes kultuuritingimustes väljaspool ekraani, samal ajal hoidudes tootmast veel rohkem kujutisi? Näitus on katse mõtiskleda nende küsimuste üle kohaspetsiifilisel ja -tundlikul viisil, nii et ruum on laetud teostest, mille autorid töötavad terve hulga eri meediumide ja väljendusviisidega.
Peatume korraks Anu Vahtra installatsioonil „PROLUMEN UFO NOTE2“. Pean tunnistama, et esmapilgul jalutasin sellest peaaegu mööda, kuna see on justkui näitusesaali osaks integreeritud – mis ongi Vahtra kohaspetsiifilise tööstiili mõte. Selgita palun selle teose fotograafilist komponenti.
Vahtra rekontekstualiseeris elemendi, lae alla riputatud sõrestiku, mis tavaliselt on näituseruumis kahe silma vahele jäetud. Sõrestikule kinnitatakse prožektorid, mis valgustavad kunstiteoseid, ja projektorid, millega esitletakse audiovisuaalseid teoseid. Selle asemel et esitleda fotokujutist ennast, rõhutab Vahtra teoste ja kujutiste esitlemise mehhanismi, andes argisele objektile uue funktsiooni. Neid fotograafia elementaarseks aluseks olevaid valguse omadusi uuritakse seejärel installatsiooni video-osas, mis nii-öelda punktvalgustab välja punktvalguse.
Patricia Domingueze videos „Taimede silmad“ märkasin modellide rõivastele prinditud pilte. On see puhas juhus või märk sellest, kui kergesti saame taastoota (foto)kujutisi mis tahes materjalile? On sellel midagi pistmist Walter Benjamini kuulsa esseega „Kunstiteos oma tehnilise reprodutseeritavuse ajastul“?
Üks lähtekoht sellele küsimusele vastamiseks peitub tõepoolest teatud visuaalsete sümbolite lõputus kordamises ja küllastamises, antud juhul siis emotikonide, kehaosade ja spirituaalsete kujundite (näiteks tšakrate) omas. Kuigi neid kujundeid kasutatakse kõikjal maailmas üha rohkem, sealhulgas omavahelises suhtluses, ei tähenda see, et inimeste vahel oleks ka rohkem mõistmist või arusaamist. Nende kujundite printimine rõivastele kõneleb kattumistest ja põrkumistest kehalisuse ja tehnoloogilisuse vahel või antud juhul spetsiifilisemalt – etnobotaanika ja neoliberaalse kultuuri vahel Lõuna-Ameerikas.
Kui vaatad tagasi, milline teostest kõneleb kõige rohkem sinu kuraatoripositsiooni eest selles aegruumilises näitusesituatsioonis?
See on hea küsimus, millele on võimatu vastata. Näitus sai kokku pandud sellisel viisil, et kõik eraldiseisvad teosed mõjutasid selle kontseptsiooni, ruumikujundust ja üldist teostust. Sellises spetsiifilises kontekstis ühe kindla teose esile toomine ei omaks erilist mõtet.
Oled öelnud, et näituse tegemine tähendab sulle eelkõige kommunikatsiooni. Milliseid õppetunde oled fotokuu peanäituse kureerimise käigus kunstnike ja korraldajatega suheldes saanud?
Kui üldse midagi, siis kinnitas see mulle, et iga dialoog iga kunstnikuga on alati eriline, kuna nad kõik töötavad ja suhtlevad erinevalt. See on üks peamisi põhjusi, miks ma kunstnikega töötamist ka nii väga naudin. Nende töö ja mõtlemine inspireerib ja avardab mu enda praktikat. Fotokuu, Kunstihoone ja Valge Kuubi korraldusmeeskondadega koos töötades sain palju teada ka kohaliku kunstiskeene kohta. Siin hinnatakse nii seda, mida tehakse, kui ka neid, kellega koos tehakse, mis on veelgi tähtsam. Suhtlus kõigi kaasatud osalistega on olnud professionaalne ja pingevaba, mis tähendab alati peavõitu.
Milliseid fotokuu satelliitnäitusi oled külastanud?
Nägin Kristina Õlleku ja Tuukka Kaila isikunäitusi. Nii Õllek kui Kaila tegutsevad fotograafia laiendatud aladel. Mind hämmastas nende tööde juures see maht, mida nad kunstilise uurimistöö alla on pannud, aga ka suur hulk viise, kuidas nad kasutavad fotograafilist mõtlemist oma segatehnikas installatsioonide lähtekohana.
Pire Sova ja Ando Naulaineni ühisteos, apokalüptilise alatooniga installatsioon kannab pealkirja „Kõigist, kelle olen kaotanud, igatsen iseennast kõige rohkem“. Keda või mida sina neil päevil igatsed?
Igatsen oma sõpru, kes asuvad üle maailma laiali. Mõnda nendest ei ole ma juba aastaid näinud, kuid olen õnnelik, et minu side ja suhtlus nendega peab vastu hoolimata füüsilisest ja ajutisest distantsist meie vahel.