Eesti Teatri Agentuuri näidendivõistlusel saavutas esikoha Piret Jaaksi „Siirderiitujad“, teise koha sai Veiko Märka „Lambasihver“ ning kolmandat kohta jagasid Mehis Pihla „Bладь и Миръ“ ja Urmas Alase „Pärandus“. Äramärkimist leidsid Kadri Lepa „Astridi valss“ ja Piret Jaaksi „Kas loomad oskavad loendada?“.
Võistluse žürii, kuhu kuulusid Andres Dvinjaninov, Maima Grīnberga, Kersti Heinloo, Karl Laumets, Urmas Lennuk, Moonika Siimets ja Anne-Ly Sova, valis 78 näidendi hulgast välja kuus auhinnaväärilist teksti. Eesti Teatri Agentuur on näidendivõistlusi korraldanud alates 1995. aastast.
Milline oli näidendivõistluse tase? Kas kerkisid esile mingid osalenud autorite lemmikteemad?
Seekordne näidendivõistlus oli nagu väga haralise võraga võimas tamm. Iga oks sirutus rõõmsalt päikese poole. Lihtsalt mõni päike paistis ka põrgust. Siiski ei puudunud isegi väga halbadel tekstidel oma võlu.
Võistlusele laekunud tööde keskmine tase andis tugevalt märku, et näidendi kirjutamisest teatakse päris tublisti. Paljud näidendid on tugeva ülesehitusega, mis näitab, et nende autorid olid enne kirjutama asumist lugenud ja uurinud, kuidas kirjutatakse, samuti kahtlustan ma siin Drakadeemia ja lavakunstikooli head mõju. Eesti dramaturgiaõpe on seega ennast igast küljest õigustanud ja väärib veel laialdasemat toetust. Rõõm oli ka sellest, et enamik autoreid mõtleb oma idee läbi, enne kui hakkab seda üles kirjutama.
Lemmikteemasid esile ei kerkinud. Olen ka varem mitu korda žüriis olnud, ent nii laia teemaderingi ei mäleta. Räägitakse kõigest: nii tulevikust kui ka minevikust, on ohudraamasid ja puhtaid psühholoogilisi draamasid, vormiotsinguid – kõike, mida hing oskab ihata. Võib-olla mingit mõju oli teemavalikule avaldanud hiljutine „EV 100“, samuti käsitleti küllaltki palju tänapäeva teemasid: kliimaprobleemid, pidetus, vanadus, oskamatus ja suutmatus eluga hakkama saada jms.
Võidutööde kohta võib öelda, et nii eripalgelisi tekste pole vist näidendivõistlusel varem võitjate hulka korraga kokku sattunudki. Kõik kuus võidunäidendit on igaüks ise suunda – erisugune vorm, teema, vahendid –, ent kõiki neid tekste võiks väärikalt teatrites lavastada ja kõigile leidub kindlasti Eestis oma vaataja. Kahju on, et komöödiaid oli nii vähe ja nende autorid olid mitmed võimalused juba endale algtingimusi paika seades ära andnud. Komöödia on pööraselt nõudlik näidendiliik, mis nõuab väga tugevat läbitöötamist.
Millega võlus žüriid Piret Jaaksi võidutöö?
„Siirderiitujad“ eristus ja intrigeeris, see on väga huvitava vormiga näidend. Nii nagu paljud väärt näidendid, käsitleb ka „Siirderiitujad“ teemasid nagu üksindus, igatsus ja elu mõte. Vahendite poolest väga rikas lugu. Juba autori kujundiloome on väärt omaette auhinda. Sündmused arenevad kiiresti ning stseenid on väga napid ja meisterlikult üles ehitatud. Isegi lugedes tekib omalaadne atmosfääri tunnetus. Eraldi märkimist väärib see, kui vaheldusrikkalt ja vabalt autor mängib rahvaliku ja rahvusliku folklooriga.
Kindlasti on „Siirderiitujad“ näidend, mida paljud lavastajad tahaksid lavastada. Seejuures ei oleks mitu erisugust lavastust üldsegi halb, sest tõlgendusvõimalusi jagab autor lahkelt. Väga kerge, napp, dünaamiline ja võimalusrohke tekst, mis tekitab hea usu ja lootuse, et maailm polegi veel parandamatult haige.