Otsisin just sobivat jutu jätku, mis meie olukorra kokku võtaks. Ütlesin: „Kõlblik tee ei kõlba.” Samal hetkel sain aru, et see on ju üks võimalus Lao-zi esimese rea sõnastamiseks. Jajah. Rääkisin sellest ka sõbrale, kes polnud selle tekstiga varem kokku puutunud. „Tee” ehk „dao” on hiina keeles ka üldmõiste ja seda kasutatakse väga laias tähenduses, kas või universumi algoleku nimetamiseks, aga et tegelikult:
„Nimi ei tähenda midagi.”
Hm, mõtlesin. See on ju nagu teine rida. Olin lugenud paljusid Lao-zi tõlkeid ja tõlgendusi. Dao mõistet on tõlgitud väga mitmeti. Sageli ka lihtsalt tõlkimata jäetud. Nüüd aga hakkas idanema mõte, et kas äkki tõesti saakski seda teksti edasi anda niimoodi, et Dao ongi alati lihtsalt „tee”. Võtsime lahti paarkümmend erinevat tõlget, originaali koos reaaluse tõlkega jm materjalid. Ning peagi oli esimene peatükk sündinud. Seejärel teine. Siis kolmas.
Vaatasime üksteisele otsa. Mis toimub? Kas me tõesti hakkamegi kogu seda teksti niimoodi kirja panema?
Aega oli meil väga vähe. Pidin juba kuu aja pärast ära lendama. Tundus aga, et samamoodi koos töötades võiksime siiski jõuda kogu tekstiga ühele poole. Kujunes välja omapärane töömeetod. Iga uue peatüki puhul võtsin lahti kõige paremini sobivad tõlked koos akadeemilise reaalusega. Seejärel süvenesin sellesse, nagu läksin selle sisse ja sellest läbi. Ning lasin nagu meditatsiooni käigus tekkida oma sõnastusel. Ja see tuli. Lihtsalt, kergelt ja sundimatult. Kirjutasin selle üles. Seejärel lugesin selle sõbrale ette. Ta jäi selle üle mediteerima. Seejärel kinnitas selle sobivust. Või siis küsis midagi. Sageli arutasime ja muutsime midagi. Kuni olime üksmeelel. Ning jätkasime samamoodi järgmise peatükiga.
Ajapikku hakkas tunduma, nagu tuleks see meie tekst kuidagi vabalt, nagu iseenesest. Nagu keegi läkitaks seda meile. Hakkasime teda nimetama Hiina vanameheks. See oli väga eriline aeg. Me elasime nagu mingis teistsuguses maailmas, muutunud meeleseisundis, justkui pühamus või kloostris. Pärast hommikueinet ja vajalikke ettevalmistusi asusime töö juurde. Olime arvestanud, et jõuame tekstiga õigeks ajaks lõpule, kui suudame päeva jooksul kirja panna vähemalt kaheksa peatükki. Neli hommikupoolikul ja neli õhtupoolikul.
Pärast hommikuse töö valmimist puhkasime veidi. Käisime väljas, tulime tagasi, mediteerisime ning asusime taas töö juurde. Väline maailm oli meie jaoks tähtsusetu. Harvadel kordadel mõnd sõpra või tuttavat kohates pidime end veidi kokku võtma, et mitte „imelikku” muljet jätta. Aga see polnudki oluline, muidugi.
Oli hea tunda, kuidas eesti keele väljendusvõimalused mõnusalt paindusid ja järele andsid seda teksti vastu võttes. Tihtipeale tuli lausa taltsutada lauserütmide ja kõlade mängurõõmu. Oli täiesti võimalik säilitada kõigi tähtsamate mõistete järjepidevust. Pisut robustne ja mõistu ütlev stiil sobis suurepäraselt. Ei olnud vaja jätta midagi tõlkimata. Kõike sai väga hästi ütelda. Koos Hiina vanamehe läkitusega hakkasime muu hulgas saama ka muid kogemusi, justkui „nägime” Hiina pühamuid, dao munkasid, nende elu.
Tekkis ka ettekujutus, kuidas seda püha teksti traditsioonilises praktikas kasutatakse. Iga peatükk on üks tervik. Iga päev võetakse ette üks peatükk. Sellel lastakse mõjuda, selle üle mediteeritakse üheskoos, see õpitakse pähe, seda loetakse või lauldakse, kirjutatakse ümber. Järgmisel päeval võetakse ette järgmine peatükk. Järjekord on oluline. Kogu tekst, 81 peatükki, läbitakse sellisel viisil 81 päevaga. Seejärel tehakse umbes kümnepäevane paus. Ning siis alustatakse uue ringiga. Selliselt neli korda aastas, igal aasta-ajal, samamoodi. Ei, me ei kontrollinud seda kuskilt allikatest. Lihtsalt, hea oli tunda ja teada. Ja hiljem ka sellisel viisil kasutada.
Küsinud D. K.