Kui palju on loos, mida koos traktoriga mööda Eestimaad rännates publikule jutustate, autobiograafilist ainest ja kui palju on näitekirjanikust näitleja lasknud fantaasial lennata?

Eelmise aasta festivalil „Draama” korraldas kuraator Anu Lamp näitlejatega aktsiooni „Fookuses näitleja”. Ta palus ka mul üles astuda, andes täiesti vabad käed. Otsustasin teha väikese jutukese oma põllumeheõpinguist ning tulemus sai lõbus nii mulle kui ka kuulajatele. Sealt sündiski idee kirjutada sellest monolavastuse mõõtu materjal. Alguses tahtsin, et selle kirjutaks keegi teine, kes on sellel alal juba n-ö käe valgeks saanud, ent edasi mõeldes takerdusin võõrale inimesele isiklike tunnete ja läbielamiste seletamise taha. Surusin endas kirjutamisega seotud arglikkuse maha ja proovisin ise. Tegin ettelugemise ja sain kolleegidelt kinnitust, et olen õigel teel.

Lugu on väga isiklik, ainus, mida olen teinud, on see, et võimendasin kunsti huvides mõningaid sündmusi ja tundeid, mis tervikule kaasa aitavad.

Õige põllumees suhtub oma traktorisse-kombaini nagu kodulooma, on temasse kiindunud. Kas sama saatus võib tabada ka näitlejast harrastustraktoristi, sõidate ju koos maha 900 km?

Olen juba praegu sügavalt kiindunud ning loodan, et sõit läheb hästi ning mu sõber ja kaaslane ei saa teel viga – olen ju siiski alles algaja.