Milles seisneb eesti teatri „lemmikiirlase” Martin McDonaghi näidendite võlu? Ja võib-olla ka lavastamisvalu – mille poolest on neid keeruline lavastada?
McDonaghi tekste on sellepärast raske lavastada, et esmapilgul tunduvad tema näidendid üsna lihtsakoelised, aga tegelikult on need paljukihilised ja sügavad. Kui alguses paistab, et kõik on hästi ja sa saad kõigest aru, siis prooviperioodi keskel taipad, et oh-ohhoo, asi on palju keerulisem ja tuleb veel siin-seal juurde mõelda. Lavastamise teeb keeruliseks ka McDonaghi keelekasutus. Tema tegelased ei hoia tagasi: kui on vaja midagi öelda, siis öeldakse täpselt nii nagu asi on või isegi veel hullemini.
Võlub tema puhul see, kuidas on võimalik ilusatest asjadest koledasti rääkida. McDonaghi näidendid on rämedad, ropud, täis igasuguseid ebameeldivaid tundeid, aga seejuures on see, millest räägitakse, väga poeetiline ja ilus.

Millised teemad sind lavastajana selles näidendis kõige rohkem köidavad?
Millised teema lavastajaid ikka köidavad: elu, surm, armastus, vihkamine. See pole nüüd küll minu mõte, lugesin seda kuskilt, et hästi kirjutatud näidendites räägitakse ikka enamasti ühest ja samast: inimesed tahavad omavahel kokku saada, aga mingil põhjusel nad ei saa … Või siis lõpuks ikka saavad. See sobib oivaliselt ka „Üksildase lääne” kohta.

Mida lavastamine sulle näitlejatöö kõrvalt pakub? Miks sa seda teed?
Näitleja on oma valikutes tihtipeale väga seotud, eriti repertuaariteatri näitleja. Lavastajatööd tehes on mul seni õnnestunud lavastada materjale, mis mulle endale huvi pakuvad, pole olnud tarvis teha sellepärast, et teatril on vaja.
Lavastamine annab mulle vabaduse, annab võimaluse ja õigustuse teha asju, mida ise tahan.