Oleme aastate jooksul oma eesmärke mitmeti sõnastanud, pidades oluliseks nii klassikalise esteetilise kultuuri vahendamist, eelprofessionaalsete teadmiste ja oskuste andmist, kaasaegse kunstimõistmise sisendamist, hea kunstitarbija kasvatamist kui ka kunstiande avastamist, loovuse arendamist jpm. Tegelikult ei ole probleem mitte ilusate eesmärkide püstitamises, vaid nende saavutamises; selles, mis nende eesmärkide realiseerimise käigus inimestega reaalselt toimub ja millised on kunstiõppes rakendatavate tegevuste ning kasutatavate meetodite tulemused. Sellest, mis muutub nende 12 – 18aastaste noorte teadvuses, kes neli aastat järjest kolm korda nädalas kunstiga tegelevad, teame me üsna vähe. Tundmata aga kunstilise tegevuse psühholoogilisi arengumehhanisme, on üsna lootusetu tulemusi sihipäraselt mõjutada. Vaid asja enesele selgemaks mõeldes on võimalik jõuda olukorrani, kus see, mida taotletakse, ja see mida saavutatakse, hakkavad tasapisi lähenema.
Seega, kui üritada sõnastada kunstikooli praegu kõige olulisemat ülesannet, siis julgen väita, et selleks on kunstihariduse protsesside sügavam uurimine, kunstipedagoogilise tegevuse, kaasa arvatud tehtud vigade igakülgne ja süsteemne analüüs ning tulemuste kõigi aspektide selgem teadvustamine ja arvestamine edasises töös. Selle ülesande lahendamine ei tohiks piirduda vaid ühe kooliga ja kindlasti ei saa see toetuda ainult kunstipedagoogidele. Kaasa tuleks haarata nii kunstipsühholooge kui -sotsiolooge. Loodan väga, et toetust leiab Tallinna ülikooli loovuse uurimiskeskuse rajamise idee ja et ka kunstiakadeemia kunstiteadlased ja õpetajakoolitajad probleemi oluliseks peavad ning selle uurimiseks inimesi ja vahendeid leiavad. Kui kõik ühe lausega kokku võtta, siis kavatseme küsida, miks me midagi teeme ja kas me tegelikult teeme seda, mida me arvame end tegevat.