Kuidas tehti valik ja milliseid lavastusi seekord festivalil näeb?

Esmakordselt „Uue tantsu” ajaloos koostasid festivali programmi kunstiline juht Henri Hütt ning žürii koosseisus Tiina Mölder, Keiu Virro ja Paul Piik. Henri Hüti määratud valikukriteerium oli „kohalolu pitser”: festivalil etenduvad tantsulavastused, mis kunstilise juhi ja žürii arvates kannavad mingit erilist kohalolumärki. Põhiprogrammis tuleb esitusele kuus lavastust: Renate Valme ja Kompanii Nii „Pung”, tantsuteatri Fine 5 „Enne kui minna, ma ütlen”, Karl Saksa „The Drone of Monk Nestor” („Munk Nestori burdoon”), Kaja Kanni ja Juha Valkeapää „It seems a good place to build a house” („Paistab olevat majaehituseks hea paik”), Erik Alalooga ja Andreas W „Materjali vastupanu”, millimeter performance group’i „It was good while it lasted (feat. Luminoso)” („See oli hea, kuni see kestis”). Lisaks lastele ja peredele Zuga ühendatud tantsijate „Võluvärk”. Seega saan täie kindlusega öelda, et kõik olulisemad suunad ja suundumused Eesti praeguses tantsuteatris on festivalil esindatud. On puhast tantsu ja kontseptuaalset ning kõike, mis sinna vahele jääb ja on seeläbi ehk veel kõige huvitavam.

Festivali ajal korraldatakse ka rahvusvaheline teatriteaduse üliõpilaste seminar. Millistel teemadel seal räägitakse?

Tartu ülikooli Teatriteaduse Üliõpilaste Looži korraldatav tantsukriitika seminar „nu_dnc.txt” püüab venitada noorte kriitikute vaatenurki nüüdistantsu vaatamisel ja analüüsimisel suundadesse, mis ei hõlma ainult tervikut, mis publikuni jõuab, vaid sellest kaugemalegi. Seminari juhendaja norra tantsukriitik ja -dramaturg Sidsel Pape püüabki osutada erisugustele lähenemisnurkadele ning sütitada tantsust kirjutamist ja selle mõistmist ka siis, kui lavastus jääb mõistetamatuks. Seminaril osalevad teatriteaduse üliõpilased Eestist, Lätist, Leedust ja Venemaalt ning tantsukriitikud Eestist. Loodetavasti lisab seminar praeguse tantsukriitika seisule Eestis köitvat kõla ja edaspidi võetakse nüüdistantsu teemadel julgemalt sõna.