Artise kinos toimub 24. septembrist kuni 15. oktoobrini Peeter Simmi filmide retrospektiiv, näidatakse nelja mängufilmi: „Ideaalmaastik“ (1980), „Inimene, keda polnud“ (1990), „Head käed“ (2001) ja „Üksik saar“ (2012) ning lühifilme „Tätoveering“ (1977) ja „Aida“ (1999).

Kuidas te sellistesse üritustesse praegu suhtute? Eks neid Peeter Simmi loomingu ülevaateid on õnneks aeg-ajalt ikka tehtud.

Ise ma selle idee peale ei tulnud. See oli Tatjana Mühlbeieri ja Artur Veeberi initsiatiiv. Olin osalenud kolleeg Arvo Iho retrospektiivil ja jäin nõusse, kuna nende idee oli peale palju nähtud filmide näidata korraks ka neid, mis on ununenud või omal ajal tähelepanuta jäänud. Lisaks on tulnud moodi vaadata taas 35millimeetriseid filmikoopiaid. Näis, kuidas see õnnestub. Igatahes on põnev koos teiste filmitegijatega meelde tuletada tagamaid, idee sündi ja kõike, mis filmi valmimisega seondub. Kompromisse, spontaanseid improvisatsioone, kõikvõimalikke jamasid, mis selle tööga paratamatult kaasnevad. Tore, kui ka nooremad neid vanu filme näha soovivad.

Mida retrospektiivi filmidest välja tooksid ja miks?

Usun, et peale filmide, mida aeg-ajalt ikka televiisorist näeb, võivad huvi pakkuda „Aida“, mis põhineb üheksakümnendate aastate keskel aset leidnud sündmustel Sõrve poolsaarel, „Üksik saar“, kus lisaks meie Lenna Kuurmaale ja mõlemale Ulfsakile löövad kaasa ka läti ja valgevene näitlejad, või „Tätoveering“, mis on väga ilusti taastatud. Ka „Inimene, keda polnud“ jäi aega, kus kinosid õieti ei olnudki. Film on koondportree mitme meie raadioinimese saatusest, pluss palju väljamõeldist. Teisi filme teavad paljud huvilised ise ja teevad oma valiku.

Sul peaks vist olema plaanis ka uus film. Mis see on ja kuidas retrospektiivi omadega sinu arvates kokku sobib?

Marju Lepa ja Manfred Vainokiviga, kellega koos tegime mängufilmi „Vee peal“ (2021), plaanime ajaloolist filmi, mis räägib XX sajandi alguse sündmustest. Olen kaua otsinud materjali, milles oleks piisavalt ajastule iseloomulikku dramatismi. Nii jõudiski Üllar Saaremäe soovitusel minuni Toomas Suumani „Viimase öö õigus“. Seda on lavastatud Rakvere teatris ja ka sel suvel mõisaetendusena. Paraku mul kumbagi neist näha ei ole õnnestunud. Tüki tegevus toimub ühes mõisasaalis ja sinna ilmub vahetevahel vana mõisahärra vaim. Stsenaariumis on mõis vaid üheks tegevuskohaks, oleme otsinud ja ka leidnud vahendeid, mis näitemängu visuaalselt ja temperamendilt filmilikumaks teeks. Samal ajal oleme idee ja karakterite osas olnud autoritruud. Vana mõisahärra asemel on meil väike inimene, kes elab oma veidi tõrjutud elu, kuid kes on mees mis mees, võib öelda, et temast on saanud armastuskolmnurga tegelaste kõrval veel üks peamine karakter. Niisiis lisaks seitsmesaja-aastasele orjapõlvele ka palju inimlikku, kaastundlikku ja tulist armastust. Praegu käib võttekohtade ja näitlejate otsing.

Mis on sinu arvates praegu eesti filmis hästi ja mis võiks paremini olla?

Eesti filmis on lood päris head. Kasvab uus põlvkond, kes on end väga veenvalt tõestanud. Murede koha pealt on õigem küsida filmiinstituudi rahvalt. Soovin kõigile ettevõtlikkust ja vedamist.