Kas vabariigi valitsuse määrusega (viimati 7. IX 2006) “Eesti kirjakeele normi kehtestamise kord” on tagatud ametliku keelekasutuse ühtlus ja selgus?

Lühike vastus: ei ole. Selleks on mitu põhjust, alates vähesest seaduskuulekusest ja lõpetades keelenormi enda paratamatu piiritlematusega. Keeles – isegi ametlikus keelekasutuses, kui jätame selle mõiste defineerimise probleemi kõrvale – on mitmeid eri tasandeid ja neid kõiki võrdse rangusega normida ei ole võimalik. Suhteliselt selge on õigekirjatasand, kuid jõudes lõpuks lausestustasandile, saavad karmidest reeglitest sageli üksnes leebed soovitused.

Kõige tõhusamalt aitab ametlikku ja veel enam avalikku keelekasutust parandada avalik arvamus ning hea keele oskuse premeerimine. Kui töötajale on selgeks tehtud, et korrektse keele oskus kuulub tema kutseoskuste hulka; kui poliitik või ametnik näeb, et tema ladusast keelekasutusest on kasu ka talle endale parema karjääri näol, siis ei ole määruse sundi vajagi. Keelenõuandjad tunnetavad seda hästi, milliste ametite esindajad tänapäeval kõige enam keelele rõhku panevad: suhtekorraldajad, reklaamijad ja erakondade kampaaniameistrid. Hea keele oskuse vajadust on teadvustanud ka ametnikud jpt, kuid siin on veel arenguruumi.