Selle aasta algul tuli kultuuriministeeriumist kõiki kunstiinimesi rõõmustav teade, et kujutava kunsti eelarve ulatub esmakordselt pooleteise miljonini. Suurim muudatus on tehtud Tallinna Kunstihoone kui riigi ja kunstnike liidu loodud sihtasutuse rahastamises: selle tegevustoetus suureneb 350 000 euro võrra, ulatudes 615 000 euroni, lisandub veel 105 000 eurot remonditöödeks. Kasvab ka SA Kaasaegse Kunsti Eesti Keskus tegevustoetus ja Veneetsia biennaali Eesti paviljoni eelarve, jätkub osaline tegevustoetus Eesti Kunstnike Liidu galeriidele, Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseumile, Narva kunstiresidentuurile Eesti Kunstiakadeemia sihtasutusena ja SA-le Konrad Mägi, kunstnikupalka saab 11 kunstnikku.
Kas veelgi suurem keskendumine paarile kesksele institutsioonile ei too kaasa järjest suuremat ebavõrdsust, iseäranis kui mõelda galeriidele ja kunstikeskustele väljaspool Tallinna?
Ainus ebavõrdsus, millest selles kontekstis rääkida saame, on kunstivaldkonna pikaajaline alarahastamine teiste kultuurialadega võrreldes. Selle vastu on viimastel aastatel süsteemselt võidelnud nii kunstivälja võtmeisikud, ministeeriumi juhtkond kui ka kõik selle teemaga kokku puutuvad ametnikud. Kunstivaldkonna suurim rahastaja on olnud ja selleks jääb ka 2019. aastal endiselt Eesti Kultuurkapital. Erinevalt mitmest teisest valdkonnast ei ole kulka kunstile mitte lisavõimaluste looja, vaid siiski peamiste kunstielu suunavate otsuste tegija. Tõsi, ministeerium on siin jõuliselt kõrvale tulnud, kuid kulkaga võrreldav meie kunstieelarve kogusumma veel ei ole. Kahe avalikke vahendeid jaotava rahastaja peale kokku tõuseb kunstivaldkonna avalik toetus tänavu tõepoolest rekordiliselt, ministeeriumi eelarves on esmakordne seitsmekohaline number märk lausa mitmekordsest kasvust.
See kõik ei tähenda, et valdkonda juurde tulev summa koondub paari institutsiooni kätte, vastupidi, sest Tallinna Kunstihoone toetuse tõttu selle eelarve otseselt ei suurene, muutub vaid rahastamise allikas. Tallinna Kunstihoone tegevust toetab edaspidi ainult kultuuriministeerium, kulkast nad lisa ei taotle. Vahendid vabanevad just nimelt kultuurkapitalis, kus avarduvad pisutki võimalused toetada rohkem ka Tallinnast väljaspool tegutsejaid.
Kultuurkapital on oma otsustes sõltumatu, õigemini sõltub ainult esitatud taotlustest ja nende omavahelisest konkurentsist. Seega ei saa mina ministeeriumi nimel tõesti lubada, kuhu see lisanduv raha täpselt jõuab või ei jõua. Tahan siiski väga loota, et ministeeriumi jätkuv poliitika võtta enda kanda suuremal määral kesksete kunstiasutuste põhitegevusega seotud kulud annab tulemuse ennekõike iga loovisiku ning väiksemate ja keskustest kaugemal tegutsevate asutuste tegevuse toetamises.
Kunstivaldkonna rahastamise korrastamist alustades oligi eesmärk jõuda selge ja lihtsa rahastusmudelini, kus eri allikate roll on läbipaistev. Oleme lõpliku selguse poole endiselt teel, aga 2019. aasta eelarvega tehti selles suunas suur ja oluline samm. Ministeerium panustab praegu nii kunsti loomeprotsessi (kunstnikupalk), kunstnike sotsiaalsete garantiide tagamisse (loomeliitude kaudu jaotatavad loometoetused), kunsti eksponeerimisse (Tallinna Kunstihoone, osaliselt kunstnike liidu galeriid ja EKKM) ja rahvusvahelistumisse (Kaasaegse Kunsti Eesti Keskuse tegevus, Veneetsia paviljon, osaliselt arenduskeskuse tegevus ja Narva kunstiresidentuur). Arvestades valdkonna pidevas muutumises mitmetahulisust, väidan, et oleme päris heas punktis, kust edasi liikuda.
Kas galeriide toetuse taotlusvoor tuleb või on see jäädavalt kõrvale jäetud?
Kunstigaleriide taotlusvooru senisel kujul ei ole kavas, küll oleme järgmiste prioriteetide seas kirjeldanud väiksemate keskuste näitusemajade investeeringuvajaduse. Kultuurkapital oma rahastuspõhimõtete tõttu siin abi anda ei saa. Ideaalses maailmas, kui eelarve kasv jätkub ja kunstivaldkonna vajaduste osas jagub ka poliitilist mõistmist, on üks järgmistest algatustest nende näitusepindade ajakohastamine koostöös kohaliku omavalitsusega. Kahtlemata soovime jätkata ka näituseasutuste tegevustoetuste puhul kulkaga selgema rollijaotuse suunal. Sama suur kasvuruum on aga ka rahvusvahelistumise osas, näiteks Eestis tegutsevaid loomeresidentuure ja loovisikute võimalusi osaleda residentuurides väljaspool peaks toetama palju süsteemsemalt. Siin ei sõltu aga mitte midagi ühest ametkonnast, vaid võtmesõna on „valdkonnasisene koostöö“.
SA Konrad Mägi põhineb ju Enn Kunila kunstikogul. Miks ühe suure kunstikogu toimimist eraldi toetatakse ja teised, näiteks Mart Lepa oma, on kõrvale jäetud?
Ministeerium ei toeta eraisikute kunstikogumist, küll aga toetatakse hea meelega omalt poolt kunsti arengusse panustavaid eraalgatusi. Sihtasutus Konrad Mägi ei ole loodud Enn Kunila kunstikogu põhjal ega selle kogu uurimiseks. Selle eesmärk on eelkõige nii Konrad Mäe pärandi kui ka laiemalt Eesti kunstiklassika uurimine ja populariseerimine, teadus- ja kuraatoritöö, sealhulgas rahvusvaheliste uuringute ja näituseprojektide algatamine ja toetamine. Kultuuriministeerium toetab seda suunda nii-öelda kaasaegse kunsti rahvusvahelistumise ja arendamise tuules, et ka meie kunstiklassika uurijatel (ja sedakaudu kunstipärandil) tekiks lisavõimalusi, rahvusvahelist tähelepanu ning, mis veelgi olulisem, professionaalset järelkasvu. XX sajandi Teise maailmasõja eelse perioodi kunsti uurijaid, samuti selle perioodi kunstiga tegelevaid kuraatoreid ei ole Eestis just palju. See on üks aktuaalne ülesanne, mille sihtasutus soovib kanda võtta.
Taotlusvooru „Eesti kultuur maailmas“ määruse väljatöötamise juures ei arvestatud vähemalt kunsti eksportivate kunstiinstitutsioonide huve, need jäeti lausa kõrvale. Mina olen küll imetlenud sinu püüdu võimalikult palju haarata kaasa kunstivaldkonnas tegutsejaid ja arvestada just nende huvidega. Kuidas siis seekord nii läks?
Taotlusvooru „Eesti kultuur maailmas“ valmistab ette ja viib läbi kultuuriministeeriumi välissuhete osakond, kes peab valdkondadeülese rahastusmeetme tingimuste täpsustamisel arvestama kõigi kultuurivaldkondade eelistuste ja tähelepanekutega. Määruse ettevalmistamisel jäid kunstivaldkonna mured teiste valdkondade väljakujunenud tavade ja riigiabi reeglitest tulenevate nõuete foonil tagaplaanile, millest on minul ametnikuna väga kahju. Õppida on seekordsest asjade käigust kahtlemata kõigil asjaosalistel. 7. jaanuari kohtumine ministeeriumi kantsleri ja asjassepuutuvate ametnikega oli mõistlik: kunstiasutuste esindajad said veel kord selgitada ja põhjendada oma seisukohta välistegevuse toetuse taotlemise tingimuste osas ning lepiti kokku, et jätkatakse konstruktiivsemas ja ärakuulavamas õhkkonnas.
