Plaadikavast äratavad suuremat tähelepanu Evald Vainu palad, sest taasesitused ja -plaadistused saavad meie varasemale muusikale osaks paraku üsna harva. Seepärast uurimegi ettevõtmise kunstiliselt juhilt Maano Männilt, kuidas plaadi idee sündis. Kuuldavasti avastasid Vainu muusika „juhuslikult”?
MAANO MÄNNI: Kuulasin aasta alguses raadiost saadet „Jossif Šagal 90” mitmekülgsest viiuldajast, kes oli „kodus” nii klassikalises kui ka kergemas žanris. Saates kõlas akadeemilise viiulimuusika kõrval midagi mulle täiesti uut. Selleks „uueks” oli Evald Vainu pala „Kaks karakterit”. Arvasin, et tunnen läbi ja lõhki eesti viiulimuusikat, kuid Vainu gershwinlik helikeel, kaunis meloodia ja erakordne orkestratsioon liigutasid mind hingepõhjani. Miks ma pole varem tema instrumentaalteostest midagi kuulnud? Toibudes seadsin sammud ERRi fonoteegi poole, kust leidsin mitmeid Vainu palu viiulile ja orkestrile, kõik sellises džässilikus à la valge smokingu Hollywoodi stiilis. Viiulipartiid on väga virtuoossed, seejuures mugavad mängida (Evald Vain lõpetas 1938. aastal Tallinna konservatooriumi viiulierialal Johannes Paulseni klassis). Pelgalt heliülesvõtetest siiski ei piisa ning teatri- ja muusikamuuseumis leidsin Evald Vainu käsikirju. Muuseumi teadur Ene Kuljus ütles veel naljatades, et „ootan siin aastaid, millal küll ometi Vainu instrumentaalteosed välja kaevatakse”.
Kuna Pärnus elab suurepärane flöödimängija Leonora Palu, siis oli eriti tore kokkusattumus, et Vainul on ka flööditeoseid, millest ühe valisime CD-le. Ma ei saa siiani aru, kuidas nii lummav muusika on teenimatult pool sajandit tähelepanuta jäänud.
Piazzolla seevastu pole küll tähelepanuta jäänud … Ütleksin isegi, et tema menu tundub lausa üle paisutatud.
Desjatnikovi seade on väga karakteerne ja toob kõik keelpillide mänguvõimalused välja, see pole selline nõretav ja selline banaalne-kirglik nagu Piazzolla puhul oleme harjunud. „Aastaajad“ pakuvad isepäist, värvikat ja meeleolukat, rohke mahlaka huumori ja mänguliste tehnikatega vürtsitatud segu tangost, džässist, romantismist ja impressionismist. Leidsin, et Vain ja Piazzolla täiendavad teineteist ja sobivad suurepäraselt samale plaadile. Piazzolla-Desjatnikovi „Neli aastaaega” ning Vainu „Suvised niidud” ja „Sügisesel rannal” haakuvad temaatiliselt pluss meistriteosed „Kapriis” ja „Kaks karakterit”. Nii sündiski plaadi pealkiri „Kuus aastaaega+”.