Kuidas iseloomustate Georgi Tovstonogovi õpilase lavastamislaadi?

Nagu öeldud, armastab Erenburg teha etüüde. Rollid sünnivad koostöös näitlejatega. Ta ei salga, et etüüdidega võtab ta näitlejatelt ideid ja viib need ellu oma lavastustes. Tema suurim eripära ongi ehk see, et ta pole tekstitruu, see teda ei huvita. Mida lühemalt ja löövamalt saab mõtte edasi anda, seda parem.

Erenburg on lavastanud ka klassikat, ent ta on alati aus ja ütleb kohe välja, et see lavastus on „selle autori ainetel”. Tegelikult tähendab see seda, et ta on kirjaniku tekstileheküljed mahutanud sõnatusse tegevusse. Ma ei oleks iialgi uskunud, et teksti saab ainult kehakeele ja tegevuse abil nii ilmekalt edasi anda!

Kas Eesti teatritest leiab Erenburgi lavastustega midagi sarnast või on tema laad meile täiesti uudne?

Arvan küll, et tema loodu on Eesti vaatajatele erakordne ja ainulaadne, igatahes mina polnud enne midagi sellist küll näinud. Kuigi, paar meie meistrikursusel osalenud näitlejat, kes on töötanud Elmo Nüganeniga, meenutasid, et Erenburgi töös näitlejatega on sarnasusi Nüganeni töövõtetega.