Oled märtsist Maja peatoimetaja. Kas ja millised muutused seetõttu ajakirja ees ootavad?
Järgmisel kolmel aastal keskendub Maja kindlama Baltimaade skeene ülesehitamisele. Balti riikidel on sarnasusi nii poliitiliselt, kultuuriliselt kui ka ruumiliselt. Viimastel aastatel on need kolm riiki üksteise mitmete ettevõtmiste toel taas avastanud. Neid suhteid hoides on lootust siinset arhitektuurikultuuri omanäoliselt arendada ja vältida ulpimist provintsi seisvais vetes. Pean oluliseks Eesti projektide käsitlemist laiemate tendentside osana, mitte isolatsioonis.
Majal on võimalus võtta kandev roll Baltimaade arhitektuuriajakirjana ning olla siinse piirkonna ruumilise diskursuse kujundaja. Enese piirkonnana defineerimisel ning ühisosa leidmisel saab kasvatada huvi ka arhitektkonna seas rahvusvaheliselt, nagu on see viimasel kümnendil õnnestunud näiteks Belgia ruumiloojatel. Belgia võrdlemisi väikeste arhitektuuribüroode projekte Gentis ja Antwerpenis tuuakse Euroopa keskustes eeskujuks, väikese koha omanäoline arhitektuur on saavutanud kandva rolli. Nii-öelda põnev perifeersus on mõjuv põhjus, miks ajakirja jätkuvalt ingliskeelsena välja anda.
Muutuval arhitektuurimaastikul on oluline toetada positiivseid ilminguid ning mõtestada arhitektuuri enamana kui luksuskaup või -teenus. Tuleb silmas pidada, et arhitektuur on tohutu süsinikuheitega ehitussektori osa, küsida, milline on valdkonna roll linnaruumi kaubastamisel, aga muidugi vahendada ka disainerite leidlikkust ja võimekust ette kujutada teistmoodi tulevikku.
Ühe uue teemaplokina plaanin ajakirja tuua vähemalt kümnendivanuste hoonete nn taasavastamise, ülevaatamise ning analüüsi, selle asemel et keskenduda ainult värsketele projektidele. Selline käsitlus rõhutab arhitektuuri pikaajalisuse olulisust ja tõstab tagasivaatavalt esile omal ajal ehk tähelepanuta jäänud väärtusliku arhitektuuripärandi. Ühtlasi võimaldab see ka parasjagu teostatavate projektide puhul kaaluda ohte, arvesse võtta taaskasutuse või pikaealisuse aspekti.
Mis on sinu välja antavas järgmises Maja numbris keskne teema?
Oma esimeses peatoimetajana tehtud numbris lähtun radikaalsest ettepanekust kehtestada uusehitistele moratoorium. Seda teemat inspireeris mind käsitlema praeguseks lahkunud prantsuse filosoofi Bruno Latouri 2020. aasta üleskutse COVID-19 olukord ära kasutada, vaadata üle tegelikkus ja võtta aega kaalumiseks, kuidas oleks mõttekas edasi minna. Arhitektuurivaldkonnas on seda teemat edasi arendanud prantsuse arhitekt ja urbanist Charlotte Malterre-Barthes. Eestis on sama teemat käsitlenud Ulla Alla, kes lõpetas 2021. aastal EKA arhitektuuriteaduskonna magistritööga „30 aastat pausi. Uurides mittetegemist“. Mis juhtuks, kui me ei ehitaks? Millised on ruumiloojate alternatiivsed teod? Kuidas panustab sellises olukorras majandusellu ehitussektor? Miks on arhitekti töö aluseks uue ehitamine, selle asemel et keskenduda hoonete ja tarindite pikaaegsele vastupidamisele? Selles ajakirjanumbris käsitletaksegi disaini ja projekte, mis tuginevad peamiselt olemasolevale materiaalsele kehandile. Otsime neis raamides võluvaid ja väljakutset pakkuvaid ruumiprojekte.
Milline on Maja positsioon (eriala)ajakirjanduse väljal?
See ajakiri on eesti arhitektuurivaldkonna kriitilise mõtte kandja. Kuna Maja ilmub kord kvartalis, on võimalik süveneda parasjagu õhus teemadesse, lähtuda nüüdisaegsetest professionaalsetest võtetest, kaldumata ülemäärasesse akadeemilisusse. Maja roll on seega Eestis ainulaadne. Ajakiri eristub kindlalt kommertslikumalt ruumiteemasid käsitlevatest väljaannetest. On oluline, et Maja edastaks edaspidigi kaalutletult kriitilist suhtumist, mitte promotekste. Sellisena joonistub välja ka selle sisuline erinevus seesugustest populaarsetest rahvusvahelistest veebiväljaannetest nagu Dezeen ja Archdaily. Maja võikski olla eesti arhitektkonna esimene puutepunkt nii kohapealse kui ka rahvusvahelise arhitektuurimõttega, välistamata ühe arhitekti kriitilist analüüsi teise ruumilooja projektile.
Maja on eelkõige ajakiri ruumiloojatele, kuid ei tohiks jääda kaugeks ka huvilisele, kes pole arhitekt. Ajakirja kandvad teemad hõlmavad küsimusi arhitektuurivaldkonna mõtestatud tegevuse ulatusest, imidžist ning tänapäeva arhitektide pärandist tulevastele põlvedele. Millise, kui ulatusliku, sügava ja kustumatu jälje me jätame? Kuidas vaadatakse tagasi meie rollile praeguses ühiskonnas? Millest haarata kinni praegu, et oleksime olulised ka homme?