1915. aastal ilmunud „Felix Ormusson” peegeldas tolle ajajärgu vastuolusid ja paradokse, Aino Kallas on nimetanud Ormussoni isegi „ajajärgu tüübiks”. Kas nüüd, sada aastat hiljem, on õhus midagi samasugust?       

Õhus on seesama vajadus puhkuse järele – nii vaimses kui ka füüsilises mõttes. Nii nagu Felix Ormusson on tüdinud mürgisest õhust ja närvipalavikust, oleme seda meiegi siin ja praegu. Kes meist ei tahaks kaotada isiklikku raskust ja visata end sihita tundmuste valda, kõigi moraali- ja füüsikaseaduste kiuste? Mis puudutab ajajärgu vastuolusid ja paradokse, siis sellele ma vastata ei oska. Sest missugune armastus on paheline või vooruslik?  Millal lõpeb üks armastus ja algab teine? Kardan, need küsimused on õhus igal ajajärgul.     

Millistest põhimõtetest lähtudes Oma Lava oma teatritegu toimetab?       

Oleme täiesti ebaregulaarsed tegijad, meie lavastused sünnivad vastupandamatust vajadusest. Hoidun regulaarsest tegevustoetusest  ja kohustustest, et säiliks vabadus tegutseda kompromissitult ja ausalt nii iseenda kui ka publiku suhtes. Meiega jagavad oma aega ja elu need lavastajad-kunstnikud-näitlejad, kes seda päriselt tahavad. Kellelgi pole pealesunnitud kohustust osaleda. Ja Oma Lava tänab, armastab ja hoiab neid selle eest väga. Mulle endale meeldib õrn teater, meeldib, kui etendus paneb mind jälle unistama  ja teeb mu olemise heaks. Me liigume sinnapoole: iga uuslavastus on kui lill, püüd päästa hetki argipäeva kibeduse vahelt. Ma soovin, et inimene laseb õlad alla ja hingab välja, kui ta meie etenduselt tänavale astub, sest ta meel sai lihtsalt nii kergeks!

Küsinud Tambet Kaugema