Juhid järgmised kaks aastat arhitektide erialaliitu. Milline on praegu arhitektuuri positsioon Eesti ühiskonnas?
Positsioon on viimaste aastatega paranenud. Paradoksaalsel kombel on sellele kaasa aidanud ka kriisiolukorrad ja arhitektide kiire reageerimine ning hea avaliku ruumi eest võitlejatena meedias „pildilolemine“. Samuti on kuvandi paranemisele kaasa aidanud mitmed algatused, näiteks „EV 100“ ruumiprogrammi „Hea avalik ruum“ arhitektuurivõistluste sari, millega soovitakse viia nüüdisaegne arhitektuurimõte väiksematesse linnadesse ja maapiirkondadesse. Sellest, et ruum pole pelgalt maja sisemus, vaid see jätkub ka majade vahel, hakatakse vaikselt aru saama. See on hea märk. Välja võiks tuua ka läbimurde kvaliteedipõhiste riigihangete läbirääkimiste osas. Seegi peaks kaasa aitama parema ruumi tekkele. Arhitektuuri positsioon võiks aga olla veelgi tugevam. See algab arusaamisest, et arhitektuuri ei saa lahutada ühiskonna muudest protsessidest, ruumi loomises osaleb igaüks ühel või teisel moel. Sestap vastutavad selle eest nii arhitektid, tellijad kui ka ruumi päevast päeva kasutajad.
Positiivsete nihete kõrval võib aga välja tuua ka miinuseid. Juba päris pikka aega oleme püüdnud laiema avalikkuse tähelepanu juhtida arhitektidele ja nende tööle, kuid endiselt räägitakse ehitatud ruumist ülimalt lihtsustatult, tuues esile pigem negatiivset. Jätkuvalt unustatakse uute majade avamisel arhitektid mainimata. Isegi ministeeriumidel ei tule meelde autoreid riigile oluliste hoonete avamisele kutsuda (nt Eesti Vabariigi Pekingi suursaatkonna avamine aasta tagasi). Ühiskond on jätkuvalt kõvade väärtuste usku, kaalukeeleks on raha ning arhitektis nähakse pigem tülikat vahelüli, kellest oleks kindluse mõttes lihtsam mööda minna. Tõeliselt kvaliteetsed asjad sünnivad aga just koostöös ning uued väärtused ikka piire ületades.
Milliste teemadega peaks arhitektuurivallas lähiaastatel tegelema?
Praegu on aeg küps ruumihariduse edendamiseks, seda kolmel põhjusel. Korrastama on hakatud riiklikku koolivõrku ja arhitektid mängivad olulist rolli koolimajade nüüdisajastamisel. Gümnaasiumides ja põhikoolides tuleks alustada ruumiõppega, et tõsta üldist ruumiteadlikkust. Täpsustamist vajab ka professionaalsete arhitektide, maastikuarhitektide ja planeerijate ettevalmistamine kõrgkoolides.
Ruumihariduse puhul saab võrrelda looduskeskkonna ja ehitatud keskkonna käsitlemist, mille tasakaal on paigast ära. Kui koolis õpivad lapsed põhjalikult tundma kodumaa loodust, taimi ja loomi, siis üldhariduskoolis pole peaaegu ühtegi tundi, kus räägitaks ruumist – laste elukeskkonnast. Eestiski elab juba kaks kolmandikku inimestest linnades ja teadmised linnaruumi kohta võiksid olla kõige loomulikum asi. Vähemalt sama loomulik kui raba või metsa tundmine. Arhitektuur ei peaks olema midagi, mis kuulub kunstiajaloo tundi ja mida esindavad üksikud meistriteosed, eesmärk peab olema õpetada märkama ja väärtustama igapäevast ehitatud ruumi.
Kindlasti tuleb riiklikult edasi töötada arhitektuuri kompetentsikeskuse loomise nimel, et üleriigiliste ruumi puudutavate teemade osas tekiks arhitektidel võimalus sõna sekka öelda. Samuti pean oluliseks arhitektuuripoliitika viimist maakondadesse, et vähendada pealinnakesksust. Vähetähtis pole ka omavaheline suhtlemine ehk valdkonnasisese koostöö parandamine ja liidu avatumaks muutmine.