Sel suvel rahvuskultuuri fondi allfondina loodud Jüri ja Kai Arraku fond on seadnud endale eesmärgiks toetada just vanemas loomeeas kunstnikke ja kirjanikke.

Miks on teie allfond vanuseliselt piiritletud? Mis vanusest on vanemas eas kunstnikud ja kirjanikud unarusse jäetud? Kas neil on raskem näituse tegemiseks vajalike materjalide ostmiseks või raamatu väljaandmiseks toetust saada kui noortel?

Vahel kummitavad mind laulusõnad: „… me kõik jääme vanaks … aegade liiva oled ükskord tallunud oma tee …“ Paar viimast aastat on mind isiklikus plaanis sundinud palju mõtlema elu pikkuse/lühiduse ja väärtuslikkuse üle. Lahkusid nii mu ema kui ka isa ja abikaasa … Aga kurvastusest enam on need sündmused sundinud ka tegudele, mälestuste jäädvustamisele. Olles üles kasvanud kunsti, kirjanduse ja muusika keskel ja samuti koos nüüdseks selle juba vanema põlvkonna loominguga, mõistan, et just tänu nendele loojatele olen saanud suurepäraste emotsioonide osaliseks, sest ainult kaunid kunstid saavad muuta inimese elu elamisväärseks ja sisukaks.

Jüri pealt nägin lähedalt, kui tähtis on tegeleda oma kunstiga sõna otseses mõttes viimse hetkeni. Ja nägin ka, kuidas paratamatult vanemas eas muutub raskemaks igasugune korraldamine ja organiseerimine, kas või füüsiliselt. Ma ei oska statistiliselt öelda, millises proportsioonis saavad toetusi nooremad ja vanemad tegijad, aga noortel lihtsalt on „kärmemad jalad ja osavamad käed“ juba taotluste kirjutamisel arvutiklahve klõbistades või lae all turnides oma pilte üles riputades. Seega panin siia tingliku vanuse alampiiri 65 aastat.

Asutasin Jüri ja Kai Arraku fondi kummardusena kõigile neile kunstnikele ja kirjanikele, kes on mind läbi elu saatnud ja mõjutanud. Soovin, et vaatajad-lugejad saaksid olla jätkuvalt ümbritsetud nende filigraansest loomingust.