Juko-Mart Kõlaril saab 26. augustil kolm aastat muusikanõuniku kohale asumisest. Ühtlasi läheb ta vanemapuhkusele ja lähiajal selgub, kes teda kultuuriministeeriumis asendab.

Millised on olnud suuremad edusammud ja väljakutsed sel ametiajal?

Saan teatepulga anda üle olukorras, kus muusikavaldkond on hea tervise juures nii sisuliselt kui ka eelarveliselt. Külastasin sel suvel võimalikult palju kontserte ja festivale ning veendusin, kui kõrgetasemelisi ja mitmekesiseid muusikasündmusi toimub üle Eesti. Eks ole tähelepanuväärne, kui mõnel nädalavahetusel tuli valida nelja festivali vahel, millest kõigile jagus mainekaid esinejaid ja publikut. Seega, muusikavaldkond on nende aastate jooksul jõudsalt edasi liikunud peamise kultuuripoliitilise eesmärgi suunas, milleks on kõrgetasemeline ja mitmekesine muusikaelu ning selle kättesaadavus Eesti kõigis regioonides. Loomulikult aitas sellele kaasa ka 2015. aastal EMNi ja teiste partneritega koostöös edukalt ellu viidud muusika-aasta. Eelarve võiks alati suurem olla, aga konteksti silmas pidades on seis hea. Olukorras, kus kultuuriministeeriumi haldusala eelarve on suurenenud peaasjalikult sihtotstarbeliste eesmärkide saavutamiseks vajalike summade võrra, näiteks kõrgharidusega kultuuri­töötajate palgatõus, ja kõik muu on jäänud samaks, on muusikavaldkonna tegevustoetuste ja taotlusvoorude eelarve (ilma riigi asutatud sihtasutuste eelarveta) tegelikult kolme aasta jooksul suurenenud 9% võrra, 1 638 190 euroni. Sellele lisanduvad loome­majanduse meetmete kaudu muusikavaldkonda jõudvad toetused.

Teine suur väljakutse on seotud eelarvejaotusega muusikavaldkonna sees: kuidas säilitada tasakaal valdkonnas, mille spekter on kaunitest kunstidest kõige laiem? Oma esimeses intervjuus sõnastasin põhimõtte olla kogu valdkonna, mitte ühe või paari žanri nõunik, sest helikunsti seisukohast väärtuslikku muusikat on võimalik luua ja esitada peaaegu igas žanris. Eelarvet ja taotlusvoorude tulemusi vaadates võib öelda, et oleme suutnud selle tasakaalu säilitada ning ükski žanr ei ole vähemalt minu hinnangul teistega võrreldes ebaproportsionaalselt üle- või alarahastatud. Kolme ametiaasta jooksul on toimunud päris palju, alates riigiasutuste juriidilise vormi muutumisest ja teema-aastast kuni uute organisatsioonide loomiseni. Viimastel on väga konkreetne kultuuripoliitiline funktsioon, näiteks SA Eesti Pillifond või Music Estonia, kuid selle kõrval on mul siiralt hea meel paljude muusikavaldkonna sündmuste üle, millele olen saanud veidi kaasa aidata, aga peamiselt kaasa elada: EMTA uue saali rahastamisotsus, ERSO uued prooviruumid või kaunite kunstide kooli ja Arvo Pärdi keskuse edenemine.

Mis on selles ametis kõige rohkem üllatanud?

Üks meeldiv üllatus oli näiteks viimane muusikavaldkonna rahastamispõhimõtete arutelu, mis tõi kultuuriministeeriumisse kokku umbes kolmkümmend inimest. Kuigi osalejate taust ja tõekspidamised olid väga erinevad, kujunes arutelu sisutihedaks ja lõpuks otsustasime koos, et praegune toetuste jaotamise süsteem tuleb säilitada. Mulle on oluline, et tõesti kogu valdkond oli esindatud ning me suutsime argumenteeritult väidelda ja ühised seisukohad kujundada. See andis ka minule ministeeriumi esindajana signaali, et suures plaanis on praegune toetamise kord hea ja vajalik. On ka teistsuguseid üllatusi, näiteks seoses eelarvetega, mille asjus olen nõunikuna üsna nõudlik ja tähelepanelik. Mind teeb nõutuks, kui kergekäeliselt mõned taotlejad oma eelarvet ja plaane muudavad. On ka esitatud algul üks eelarve ja seejärel teine, mis ei erine mitte tuhandete, vaid isegi kümnete ja sadade tuhandete eurode võrra. Kuidas nii saab? Erasektoris tähendaks see pankrotti! Minu ülesanne on hoolitseda, et maksumaksja raha kasutataks mõistlikult ja otstarbekalt. Kuidas me saame ühisest rahakotist raha usaldada sellele, kellele paarkümmend tuhat sinna-tänna pole mingi küsimus? Mõelge, mida peab era­sektoris tegema, et tuhat eurot teenida. Või haridussektoris – see on ju õpetaja kuupalk! Mõne taotleja puhul käib see väga lihtsalt, paari pliiatsitõmbega. Või kui mõne kontserdi eeldatav piletitulu on juba taotluses märgitud 1–2% kogu eelarvest, siis tekib küsimus, kas ja kellele seda sündmust ikkagi vaja on. Ma ei väida, et kõik üritused peavad suure tulu tooma, aga 10–15% omatulu eelarvest võiks ikka miinimum olla. Kui külastajad ei ole valmis selle eest maksma, miks peaks maksumaksja seda tegema? Kohati üllatun, nähes taotlusi, kust vaatab vastu reaalsest elust irdunud paralleelmaailm, aga õnneks on jäänud sellised taotlused harvemaks.

Millised on muusikavaldkonnas tähtsamad probleemid, mis tuleb lähiaastatel lahendada su asendajal?

Ega palju polegi jäänud: Eesti Filharmoonia Kammerkoorile kodusaal, ERSO-le ja Estoniale uus saal, kultuuri­töötajate palk riigikogulaste palgaga võrdseks ja ongi valmis! Kui tõsisemalt rääkida, siis EFK kodusaal ja kontoriruumid on mul juba pikka aega hingel, sest meie esinduskollektiiv tegutseb ikka veel rendipinnal, mis ei ole nende taseme vääriline ja kus läbi sajab. Üks loogiline asukoht oleks Lauteri tänaval, kuhu Eesti Muusikafond plaanib juurdeehitust, mis suurendaks hoone kubatuuri umbes kolmandiku võrra. Olen seda teemat pidevalt üleval hoidnud ja usun, et leiame lähiajal mõistliku lahenduse – siin saab minu asendaja kindlasti teatepulga üle võtta ja kaasa rääkida. Teiseks, sel aastal täitus ERSO-l 90 aastat ja tegelikult on ka neil vaja tänapäevast kontserdisaali, mille võiks sümboolselt ERSO 100 aasta juubeliks valmis saada. Mine tea, ehk läheb see kokku uue ooperimaja teemaga: miks ei võiks seal koos olla nii ooperisaal, sümfooniaorkestri saal kui ka pop/rokk/džässmuusika esitamiseks sobilik saal? Ja kui betooni juurest inimeste juurde liikuda, siis loomulikult on üks suur ja väga oluline teema kultuuritöötajate palgatõus, kuid see on ka prioriteet selle aasta lisataotlustes, mille eest minister asub võitlusse septembris. Viimase suure teemana tooksin välja noorte huvitegevuse toetamise. Kultuuriministeerium on välja töötanud noorte huvitegevuse toetussüsteemi kontseptsiooni, mis rakendub 1. septembrist 2017 ja puudutab nii muusikakoole kui ka muusikaringe. See on seotud professionaalse helikunsti edendamisega, aga ka muusikaelus osalemiseks võrdsete võimaluste loomisega kõigile noortele, sõltumata nende elukohast ja sotsiaalmajanduslikust staatusest. Nõunikul on kindlasti oluline roll ja võimalus kaasa rääkida, kuidas seda kontseptsiooni kõige mõistlikumalt rakendada.

Vastan küsimustele ajal, mil muusikanõuniku asendaja konkursi lõpuni on jäänud kolm päeva ja ma ei tea, kes selleks saab. Igal juhul soovin talle kahte asja. Esiteks, et ta hoiaks valdkonda endist viisi tasakaalus ega laseks sel kalduda üheski suunas kreeni. Teiseks, et tal oleks julgust õigete asjade eest seista, isegi kui ta seetõttu teatud olukordades vähemusse või suisa üksinda jääb.