Veebruarist alustab Sirbis kunstitoimetajana tööd Juhan Raud.
Kust tuled ja mida seni oled teinud?
Iseenese kirjeldamine on alati keeruline, sest enda kukalt ilma peeglita ju ei näe. Olen õppinud Tallinna ülikoolis kultuuriteooriat ning Sussexi ülikoolis filmiuuringute alal. Üldine kultuuriteooria andis mulle teatava võrdleva lähenemise oskused ja võib-olla ka laiema tausta, millelt kultuurinähtustega suhestuda, ent just filmiuuringud viisid mu kokku uuemate visuaalteoreetiliste suundadega, mis on osutunud kasulikuks ka kaasaegse kunsti analüüsimisel.
Töötasin Postimehes kunstitoimetajana umbes neli ja pool aastat, selle käigus puutusin tihedalt kokku kunstivälja kõikvõimalike tahkudega. Kirjutasin arvustusi ja ka kunstipoliitilisi käsitlusi, tegin intervjuusid, sealhulgas mitmete kuraatoritega (nt Vincent Honoré, Kati Ilves, Hilkka Hiiop, Niels Van Tomme jt), ning kajastasin suuri ja väikseid märgilisi näitusi, biennaale-triennaale, kunstifestivale ning teisi kunstiga seotud sündmusi – nii Eestis kui ka välismaal.
Ühtlasi olen juba aastaid lugenud EKAs filosoofia ja kriitilise mõtlemise kursusi, mis on andnud mulle ka mõningase sissevaate noorte kunstnike mõtlemisse. Peale kaasaegse kunsti huvitun posthumanistlikust filosoofiast, võrdlevast mütoloogiast, kirjandusest ja mängudest.
Vaatamata sellele, et mul on kunstisfääris töötamisest palju kogemusi ja kontakte, pean ma ise end seal sellegipoolest seniajani poolvõõraks, ehkki see pole vist enam tingimata tõsi. Leian aga, et selline tunne või hoiak lisabki mu mõtlemisele teatava kõrvalpilgu ning kultuurivaldkondade vahel liikumine hoiab selle värske ega lase sel staatiliseks muutuda.
Mis sind hea kunstikriitika juures erutab?
Ise olen kunstist ja muudest asjadest kirjutades püüdnud hoida teoreetilist, seostavat ja filosoofilist joont, üritanud mõelda edasi oma objekti esitatud küsimustest – Aare Pilv on nimetanud sellist lähenemist „kaasaloovaks kriitikaks“ –, ehkki see ei pruugi muidugi alati ka välja tulla.
Mu meelest on hea, kui hoitakse tasakaalu kunstiteose võimalike tähenduste intellektuaalse tõlgendamise ning arvustaja afekte toonitava lähenemise vahel. Emotsioon ilma dilemmadeta ei pruugi puudutada, analüüs ilma julgete metafoorideta võib aga kuivaks jääda.
Meeldib ka see, kui teinekord kirjutab (lisaks iga päev valdkonnas tegutsevatele kunstiteadlastele) kunstist ka keegi mõnest teisest kultuurivaldkonnast. Mõnikord luuakse ja sõnastatakse sel juhul näituse valguses ebatavalisi probleemiasetusi, võib tekkida ootamatuid, aga ka väga huvitavaid seoseid, aga sedasi võib midagi nii-öelda ka tõlkes kaduma minna.
Millisena sa Eesti praegust kunstielu näed ja kuidas selle seisukorda hindad?
Mind ennast huvitab pigem just kaasaegne kunst, sest see väljendab teravalt just praeguse aja probleeme huvitaval, eriomasel viisil. Just kaasaegne kunst on aga midagi, millest enamikul eesti inimestel võib olla raske aru saada, ent seda huvitavam ja vajalikum on neile see lähemale tuua ning seda mõtestada. Mulle on alati meeldinud olla erinevate mõtteviiside vahendaja.
KAAREL TARAND