Asud 1. märtsil ajakirja Looming uue peatoimetaja ametisse. Mis on sinu kui peatoimetaja prioriteet järgmisel viiel aastal?

Esiteks peab Looming olema senisest nähtavam, pilkupüüdvam erinevates kanalites. Paberkandja peab millegi poolest jääma unikaalseks. See ei tähenda siiski odava tähelepanu püüdmist kaanetüdrukute või -poistega, lõhnaõlipudelikeste poetamist tellijate postkasti või lugejatele labaste skandaalide serveerimist.

Teiseks, Looming on eelkõige „parlamentaarne“ kirjandusajakiri ja seetõttu lasub tal kohustus hoida pilk peal kogu eesti kirjandusel ja kirjanduselul, pakkuda erinevale maitsele. Kriitikat tuleb mitmekesistada, retseptsioon peab katma senisest suuremat osa eesti uudiskirjandusest, kuid seejuures ei ole arvustus ainus kriitika vorm. Kuna tahan ajakirjas rohkem tähelepanu pöörata uuemale kirjandusele ja kirjandusloolasena paeluvad mind rohkem mõned klassikud, peaks säilima ka tasakaal uue ja vana vahel.

Mõõdukad uuendused toimuvad ajapikku koostöös toimetuse ja SA Kultuurilehega. Eelkõige uuendavad ajakirja head kaastööd ja see sõltub kõige rohkem autoritest.

Kuidas kavatsed hoolt kanda järelkasvu eest (vt Eesti Päevaleht 11. I 2016)?

Autorite järelkasvu tuleb näiteks Värskest Rõhust, aga mõeldav on ka korraldada kirjandusvõistlusi, olgu novelli-, luule- või esseežanris. Vaist ütleb, et lugevaid ja kirjutavaid inimesi on noorte seas rohkem, kui välja paistab. Vähesed pürivad ise söakalt püünele, aga end avama ja avaldama peaksid ka tagasihoidlikumad talendid, keda kammitseb vahest liigne (enese)kriitika ja julgustava sõna puudumine. Teiseks pean järelkasvule mõeldes silmas ka hea keeletajuga, kirjandust tundvaid ja armastavaid toimetajaid, kes tunnetavad meie rahvuskultuuri tähendust ja emakeelse kirjanduse rolli selles. See on meie missioon ja väärikas kohustus.