Kuidas sa oma lavastusi kirjeldad, mis see on, mida lavalt näeme?
„Lulu ja Maru” puhul on tegemist killukesega ühest maailmast ning publikul on võimalik seal kummitusena olla ja toimuvat jälgida. Ehk siis, tegelen palju kogemisteatriga. Ma ei ava mingeid mõisteid ega tegele ühiskonna probleemidega, mulle on oluline lavastusest saadav kogemus või kunstiline elamus, mis tekib vahetult, ilma analüüsita.
Kes sa praegu oled, kas koreograaf, tantsija, lavastaja, kunstnik või keegi muu?
Lootes, et teatriringkonnad ei saa minu peale väga vihaseks, siis tituleeriksin end lavastajaks. Tantsija olen ka, aga kuna ma loon lavastusi, siis olen lavastaja.
Kui oluline on sulle see, kelleks teised sind nimetavad?
See tekitab minus alati põnevust, aga kuna ma ise olen viimasel ajal hakanud palju enda loomingust ja ideedest rääkima, siis on mul üsna kindel tunne. Kui varem keegi midagi ütles, siis ikka mõtlesin, kuidas ta nüüd siis aru ei saa, kes ma olen ja mida taotlen, aga kui ise ei räägi, siis kuidas keegi peakski midagi järeldama? Mõnes mõttes on see indikaator, kuidas minu tehtut tajutakse.
Kui sinuga rääkida, jääb mulje, et oled enesele kõik selgeks mõelnud, tundud väga eesmärgipärane. Kas see on nii?
Pigem nii, et mõnikord teisi kuulates tundub, et inimesed ei julge end defineerida, sest arvavad: praegu öeldu jääb minuga elu lõpuni. Mina võtan pigem seisukoha, et võin väga vabalt midagi öelda, sest see on vaid üks etapp minu arengus, kõik võib muutuda 180 kraadi ja miski ei ole ju kivisse raiutud. Kui jõuad mingi ideeni, mis on sulle omane, siis läheb elu lihtsamaks, sest tekib justkui mingi kontrollsüsteem, mille abil püstitada oma tulevasi eesmärke.
Kas sa eelistad seda, et võimalused leiavad sinu üles või lood pigem ise võimalusi?
Vist nii, et kõigepealt tahan ikka teha ja siis hakkan neid võimalusi otsima. Pärast kooli lõpetamist olen välja murdnud ka sellest nõiaringist, et esimene mõte pärast „tahan teha” ei ole enam „kas ma saan seda teha?”, vaid „kuidas teha?”.
Kas sa kahtled ka mõnikord?
Pidevalt. Ma ei jäta endast sellist muljet, aga kahtlen küll ja seetõttu kasutan ka oma lavastuste juures kaaslasi. Tavaliselt on mul üks inimene, kes teeb minuga prooviprotsessi kaasa, temaga arutan, kas miski toimib või mitte. Ta on justkui peegel, mulle väga oluline, ka enesekindluse pärast, muidu võiksin mõnikord kukkuda sügavale auku, suutmata sealt enam välja ronida, ja siis ei tuleks loomingust ikka mitte midagi välja.
Kui rääkida eesmärkidest, siis kuhu sa jõuda tahad?
Tahan leida endale publiku. Impronäitleja ja -tantsija Andrew Morrish on öelnud, et kui hakkad tegema omi asju, siis tee neid, aga pane sellele ajaline piir. Näiteks kümme aastat. Kui oled kümne aastaga endale publiku leidnud – ükskõik kui väike või suur see siis ka pole –, siis teed õiget asja ning võid jätkata ja olla õnnelik. Kui aga juhtub, et publikut ei ole, siis võid endale öelda, et maailm polnud selleks valmis või et miski lihtsalt ei toiminud, aga on veel küllalt aega millegi muuga tegeleda.
Kas sina leiad oma publiku?
Jah.