Tutvusta veidi, millest konverentsimõte alguse sai, samuti esinejaid ja tulevikuplaane.

Filmimuuseumi juhataja Maria Mang: 2013. aasta 26. oktoobril peeti Maarjamäe lossis seminar „Film kui ajalooallikas. Maa- ja linnaelu Eestis ja Soomes 1950. ja 1960. aastatel”. Konverentsil ilmnes, kui vähe me tegelikult teame sellest, kuidas on Eestit kujutatud meie põhjanaabri mängufilmides. Sealt koorus mõte tutvuda naabrite filmivaramu materjalidega Eesti kohta, nendega, kus Eestist juttu, mis Eestiga seotud … Konverentsi korraldamisega jõuame filmiajalooliste teadmiste süstematiseerimisele lähemale.

Konverentsi kõige eredam külaline on vene filmikunsti algusaegade kõige parem asjatundja, Chicago ülikooli professor Juri Tsivian. Tema räägib rahvusliku filmikunsti olemusest. Ta on õppinud filmi Riias ja Moskvas ning täiendas end Tartus semiootik Juri Lotmani käe all. Koos kirjutasid nad ka raamatu „Kahekõne ekraaniga”.

Film kui tehniline ime rääkis alguses üldse universaalses keeles ja oli just sel perioodil palju vähem rahvuslik. Mängufilmideski oli määrav kehakeel. Seejuures on aga just esimene siinne filmitegija Johannes Pääsuke oma liikuvate ja liikumatute pildikestega etnograafilisest aspektist eesti rahvast väga jõulise märgi jätnud. Temast räägib pikemalt Lars Kristensen Rootsi Skövde ülikoolist.

Igal kümnendil, dekaadil on oma keel ja kuigi filmikunsti ajalugu pole veel pikk, on eristuvatel tsüklitel omad nüansid. Filmiajalugu kultuuriajaloo osana on väga huvitav, ükskõik, kas vaadata seda tehnoloogilisest, etnograafilisest, esteetilisest või üldse ideoloogilisest vaatekohast.

Konverentsile on oodatud kuulama kõik, kes on huvitatud põhjapoolse Euroopa ajaloost. Osa ettekandeid läheb filmiajalukku rohkem süvitsi, osa puudutab laiemalt selle perioodi kultuuri. Samuti vaadatakse tulevikku minevikust lähtuvalt: kuidas säilitada filmitut ja kuidas see meid tulevikus kõnetab? Juttu tuleb veel selle aja kinoprogrammidest, filmikriitikast, kinode arhitektuurist, filmitööstuse arengust ja muust.

Kõigi arvestuste kohaselt tahaks järgmistel aastatel minna selle teemaga edasi. Järgmine periood ehk aastad 1920–1940 toob juba helifilmi ja sellega seoses tekivad filmis uued nähtused. Keel saab määravaks nii näitlejatele kui ka tõsiasjana, et saab rääkida eestikeelsest filmist. Selle konverentsi ettekanded tahame saada ka kaante vahele.