23. – 28. septembrini toimus Kiievis muusikafestival „KievMusicFest” ja sellega seonduv muusikafoorum alapealkirjaga „Orient ja oksident”. Helilooja Elis Vesik, sul oli võimalus sellest festivalist osa võtta, kuigi mitte kuulajana. Räägi palun, kuidas festivalile sattusid.
Elis Vesik: Tegemist oli konkursiga, mille raames otsiti teoseid festivalile ja ühtlasi noori heliloojaid, kes saaksid oma vaateid muusikale sealsamal foorumil esitleda. Foorumi kunstiliseks juhiks oli Valentin Silvestrov ning korraldajateks kaks Itaalia päritolu heliloojat Andrea di Paolo ja Ferdinando Nazzaro, kes valisid sajakonna festivalile laekunud teose hulgast kümmekond teost, mis omakorda leidsid festivalil ettekande Ricochet Ensemble’ilt.
Kuidas oli programm kokku pandud, mida õnnestus lisaks enda esitlemisele kuulata?
Kohapeal olid oma muusika ja mõtetega esindatud ukraina heliloojad Valentin Silvestrov, Igor Štšerbakov ja Svjatoslav Krutikov ning ka juba mainitud Itaalia heliloojad. Andrea di Paolo esines lausa omalaadse uue muusika manifestiga.
Üks põhjustest, miks festivalile minna tahtsin, oli soov kuulda ka teiste heliloojate muusikat laiemas plaanis – ja ka just neid mõtteid, mis puudutavad muusika kirjutamise eri tahkusid. Huvitav oli veel see, et arutati keerulise muusika tulevikku ja publikuga suhestumise olulisust. Oli huvitavaid seisukohti. Saab öelda, et konkursiga oli valitud hästi erineva tausta ja päritoluga heliloojad. Üllatav ja tore oli tõdeda, et kõik teosed, mida kuulsin, tuginesid väga tuumakale ideele. Huvitav oli kuulata ka just seda, milline on olnud teoste loomisprotsess.
Pigem on levinud klišee, et muusikast ei saa rääkida.
Jah (naerab) ja võib-olla see ongi väga hea klišee laiemale kuulajaskonnale, aga kui heliloojad või muusikateadlased omavahel kokku saavad, siis jätkub ikkagi juttu kauemaks. Sügav filosoofilis-poeetiline sfäär on muidugi olulisim ühe teose puhul, aga on hea tõdeda, et ka muusikatehniline pool võib olla ülimalt poeetiline. Oma muusikat tutvustades sain kinnitust, et pigem on hea oma teostes millelegi toetuda. Mulle muidugi ka lihtsalt meeldib oma materjali kallal pusida ning vahel on hea neid asju kellegagi arutada.
Millise teosega festivalile läksid ja millist vastukaja leidsid?
Minu teos oli lugu keelpillikvartetile. Kirjutasin selle eelmisel aastal, kui õppisin vahetusõpilasena Prantsusmaal Lyonis. Põhjus, miks see teos ka valiti, oli ehk see, et mul õnnestus tööd teha algusest lõpuni ühe materjaliga ja see veenvalt realiseerida. Kõige enam meeldis mulle üks kommentaar, kus toodi esile just kõlalise poeesia ilu ja väideti, et see teos on üks parematest näidetest muusikasündmusel „Orient ja oksident”.
Sattusid sellele festivalile konkursi kaudu. Kas julged sama teed ka oma kolleegidele soovitada?
Kindlasti, kogemus on väga rikastav. Näiteks mina ei oodanud, et minu helikeel või see, kuidas kirjutan, võiks kellelegi pakkuda väga suurt üllatusmomenti. Kuid minu juurde tuli nii mõnigi helilooja, öeldes, et see on nii huvitav ja omapäraselt kirjutatud. See on tore tõdemus endale, et teed midagi erilist – justkui kinnitus, et pead jätkama või lihvima seda, mis on sinu käekiri, ja et midagi sellist kusagil mujal ei leidu.
Nii et tuleb ära kasutada kõik võimalused, kartmata ka professionaalide kokkutulekut, et tutvustada oma muusikat laiemalt?
Kui üldse rääkida mingisugusest kartmisest, siis mul oli hirm, et üheainsa proovi korral kontsert just väga hästi ei õnnestu ja millest siis veel üldse rääkida. Aga oli hea meel tõdeda, et Ricochet Ensemble on väga professionaalne koosseis. Ja kui proovis veel kõik väga hästi ei toiminud, siis kontsert oli õnnestumine ja seega tugevam lähtepunkt kõigele positiivsele, mis selle loo esitamisele on järgnenud.
Millisele konkursile tahad järgmisena minna?
Mulle meeldib tegelikult kirjutada suurele koosseisule ja minu üks unistusi oleks küll see, et õnnestuks mõne hea orkestriga koostööd teha. Eks näis.