Mis näis soome publikule eesti kirjanduse nädalal iseäranis korda minevat?
Soome luulepublik on ehk just tänu televisooni ja raadio luulesaadete pikale traditsioonile (näiteks „Tämän runon haluaisin kuulla” esimene saade läks eetrisse aastal 1967!) vägagi asjatundlik. Nad on harjunud ja õppinud luulet kuulama, süvenema sõnasse. Mulle tundub, et lemmikluuletused on neil suures osas peas.
Kuna oskan soome keelt, on mu kontakt saaliga olnud alati väga vahetu. Soome publikut näis üllatavat see, kuivõrd lihtsatest, lausa argistest asjadest mu luule algpimpulss võib tõukuda. Nad hindavad ka huumorivälgatusi ja irooniat.
Hiljuti nägi trükivalgust üks eriline raamat, teie koostatud eesti-soome luulekogu „8+8”. Millest seda koostades lähtusite ning missugune on olnud teose senine retseptsioon?
Mõte koostada „8+8” kogumik tekkis 2013. aasta novembris, kui tõlkisin kiirkorras Turu-Jyväskylä rongis „Hullunud Tartu” festivalile minevat soome luuletajat. Siis tekkiski mõte koondada vähemalt mingi osa eesti ja soome nüüdisluule tõlkeid kogumikku. Kuid ma poleks pooltki nii uljalt selle töö kallale asunud, kui ei oleks lootnud, et NyNordeni kirjastus, Kalju Kruusa ja Hannu Oittinen „8+8” mõttega kaasa tulevad. Ilma nende panuseta seda kogumikku ei olekski.
Tagasiside on olnud positiivne, näitena võib tuua Harri Rinne arvustuse Tuglase seltsi ajakirjas Elo (2013, nr 5).* Oleme arutanud ka, järgmise, uute autoritega „8+8” kogumiku koostamist.