Eesti Teatri Agentuuri kogumikus „teater | näidendid | skuespil. Valik taani näidendeid“ ilmus taani näitekirjaniku Christian Lollike postdramaatiline näidend „Normaalne elu ehk Keha ja võitlusväli“ (tõlkinud Eva Velsker).
Miks ja kuidas sattusite kirjutama näidendeid?
Puhas juhus. Ma kirjutasin luuletusi. Kuna aga leidsin, et üksinda kirjutada on igav, otsustasin omandada dramaturgihariduse. Mind polnud teater kunagi huvitanud, selle võimalused avastasin alles õpingute käigus.
Miks üldse teatrile kirjutada?
Lava on kui suur lõuend, suur ruum, kus hullus võib ellu ärgata.
Mida on teatris väärtuslikku? Kas selles on midagi, mida teiste meediumidega väljendada ei saa?
Mulle on teater kui rokk-kontsert, see elustub koos publikuga. Laval olijad juhivad inimeste tundeid ja mõistust. Teater on eriline olukord – iga õhtu on täiesti unikaalne.
Kuidas näeb välja teie päev näitekirjanikuna? Milline kirjanik te olete?
Kirjutan kogu aeg ja igas olukorras. Kirjutan paralleelselt kolme kuni viit teksti, aga teksti valmimiseks kulub umbes aasta. Pausid on olulised.
Milline oli näidendi „Normaalne elu ehk Keha ja võitlusväli“ kirjutamise impulss?
Kirjutan seal sellest, mis tunne on olla iga hetk jälgitud. Tundest, et peaksime kogu aeg oma vabadust pühitsema. Vabadus on aga seotud hirmuga. Me kardame olla teistsugused, mitte teha õigesti, järgime sisemise jälgimismehhanismi ettekirjutusi.
Kuidas on teatris vorm ja sisu omavahel seotud?
Sisu määrab alati vormi. See tähendab: sisu ja vorm peavad olema dialoogis.
Teie näidendeid on lavastatud paljudes riikides. Milline on olnud tagasiside?
Väga erisugune. „Normaalne elu ehk Keha ja võitlusväli“ toimib hästi maadel, kus on valitsenud enesetsensuur. Vaatajad oskavad suhestuda tundega olla pideva jälgimise all, kuigi kõik räägivad, et ollakse vabad.
Mis tunne on vaadata oma näidendeid lavastatuna?
Alati on huvitav näha oma näidendite lavastusi teistel maadel, seda, kuidas on mõjutanud teksti sealne teatritraditsioon, ning sedagi, kuidas publik reageerib.
2014. aastal asutasite Kopenhaagenis oma teatri sort/hvid (ee must/valge), mis on nüüdseks saanud rahvusvaheliselt tuntuks. Miks otsustasite luua oma teatri? Milline on selle esteetiline, temaatiline ja poliitiline profiil?
Minu rajatud sort/hvid on unistus teha teatrit, mis on enam kui teater. Nagu Andy Warholi Factory: see on koht, kus on kontserdid, galerii, etendused jm. Mulle on olulised kaks asja: esiteks, et teater kasutaks pidevalt uut vormikeelt ja meediume, ning teiseks, et teater lähtuks kompromissitusest.
Milline on praegu taani näitekirjandus? Kas postdramaatiline näitekirjandus on peavool?
Taani näidendeid ei kohta peaaegu üldse suurtel lavadel, kuid see on siiski üsna tavapärane väiksematel. Näitekirjandus on üsna eksperimenteeriv ja poliitiline. Taani teater on viimasel 15 aastal olnud tugevalt inspireeritud saksa teatrist, seega ekspressiivne ja ühiskonnakriitiline.
Milline on praegu Taanis teatri positsioon?
Taani teater areneb praegu kiiresti. Nii suurte kui ka väikeste teatrite publiku hulk kasvab. Inimesed on vist juba tüdinud, et kogu nende elu möödub ekraanide ees, ning tunnevad seetõttu puudust intiimsusest ja unikaalsusest, mida pakub teater. Taani teater on ka viimase 15 aastaga läinud järjest poliitilisemaks ning järjest rohkem kõneldakse mitmesugustest kriisidest: kliimakriis, majanduskriis jne. Tundub, et oleme leidnud poliitilise kunsti tegemise viisi, millest rahvas on puudust tundnud.
Millised omadused peaksid olema teie näidendite lavastajal?
Tal peaks eelkõige olema tugev vormitaju, millega saab teksti kujundada. Minu tekstid on sageli päris ekspressiivsed, nii et peab leidma visuaalse jõu või füüsilise näitlemisstiili, mis mängiks tekstile vastu.