17.–30. augustini kestab Tallinnas rahvusvaheline etenduskunstide festival „SAAL Biennaal“, mis on 15 korda korraldatud Augusti tantsufestivali järeltulija. Festivali programmis on töid Belgia, Austria, Prantsusmaa, Hiina, Norra, Jaapani, USA, Rootsi ja Eesti etenduskunstnikelt. Esinemispaikadena on kasutusel Kanuti gildi saal, Von Krahli teater, NO99, Vaba Lava, rahvusooper Estonia, Draakoni galerii ja linnaruum.
Kas ja kuidas erineb festival „SAAL Biennaal“ oma eelkäijast Augusti tantsufestivalist, mis viimastel kordadel nihkus tantsust tõepoolest päris kaugele?
Uus nimi seob festivali otseselt Kanuti gildi saaliga – varem võis neid vaadelda justkui eraldi. Nii teha tundus aus ja otsekohene ning meil on ka põnev vaadata, kuidas festival hakkab nüüd tihedamalt seostuma sellega, mida Kanuti gildi saalis aasta ringi koos kunstnikega teeme. Nimevahetus oli vajalik ka sellepärast, et mingit diskussiooni peale selle, kas nähtu on tants või mitte, ei olnud enam võimalik tekitada. Nüüd on lootust, et saame arutleda sellegi üle, millest kunstnikud tegelikult räägivad. Ehkki, kui vaadata tänavust festivaliprogrammi, tuleb üllatusena, kui paljud tegijaist on algul õppinud koreograafiat, seega siis pärit tantsu juurest. Uus on seegi, et enam pole kuraatoreid üks, vaid Priit Raud tegi mulle ettepaneku edaspidi festivali kaaskureerida. Selle eelduseks on, et kaks kuraatorit ei saa ega peagi olema kõiges ühel meelel – kõik sünnib dialoogis.
Milliseid suundumusi ja ühisjooni võib esinejate põhjal esile tuua?
„SAAL Biennaal“ on vastuoluline nagu ühiskond, mis seda ümbritseb, ning aeg, millal see toimub. Festivali ühegi ettevõtmise kohta ei saa öelda, et see on puhtalt tantsulavastus või muusikalavastus, enamik tegijaid defineerib seda mitme sõnaga: on lavastatud näitus, on lavastatud ringkäigud, on film-installatsioon jpm. Tihti ollakse kunstiliikide ristteel, vaadeldakse nähtusi eri vaatenurkadest, ollakse valmis ootamatusteks. Läbivat teemat pole, pigem on see kunstnike seisundiga seotud festival. Ühendav lüli on siin ennekõike see, kuidas kunstnikud töötavad, mitte niivõrd see, mida nad ütlevad ja kuhu täpselt kuuluvad.
Keda esinejatest on festivalile oodata?
On tuttavaid tegijaid, neid, kes on Eestis varemgi käinud, ning ka uusi; on valmis lavastusi ja just siin sündivaid ettevõtmisi. Sissejuhatuseks kutsuvad Henri Hütt ja Evelyn Raudsepp lavastatud näitusele „But I Know From Your Smile that I did Some Harm, Poisoning the Rainbow For a While …“ („Teatrimaagia võimalikkusest: valges“) Draakoni galeriisse, kus keskendutakse teatrimaagia võimalikkusele kujutava kunsti kontekstis. Festivali avalöögi annavad Eesti publikule varasemast tuttavad Heine Avdal ja Yukiko Shinozaki lavastusega „nothing’s for something“ („miski pole millegi jaoks“), mis tähistab nende tagasipöördumist teatriruumi.
Koreograaf Trajal Harrell ühendab oma lavastuseseerias „Twenty Looks or Paris is Burning at the Judson Church (S)“ („Kakskümmend pildikest ehk Pariis põleb Judsoni kirikus“) 1960. aastate Ameerikast pärit Judsoni tantsuteatri postmodernistliku esteetika ja voguing’i tantsustiili (mida kasutatakse ka Madonna muusikavideotes), püstitades hüpoteetilise küsimuse, mis oleks saanud, kui nende stiilide esindajad oleksid kohtunud. Eestit mitmel korral külastanud Benjamin Verdonck ja Pieter Ampe tulevad nüüd ühise lavastusega „We Don’t Speak to be Understood“ („Meil ei ole vaja rääkida, et end arusaadavaks teha“), milles on valitud „ohvriks“ Vivaldi „Aastaajad“ – laval aastaajad küll vahelduvad, ent mitte tavapärasel moel.
Rootsi etenduskunstnik Markus Öhrn tuleb Tallinna filmi-installatsiooniga „Bergman in Uganda“ („Bergman Ugandas“), kus irooniaga pooleks näidatakse eurooplasest vaatajale, mismoodi näeb teda aafriklasest pealtvaataja. Taas astub Eesti publiku ette austria-prantsuse-belgia segatrupp Superamas: lavastuses „SuperamaX“ sõidavad nad mängleva kergusega üle hägusatest piiridest kunsti ja kommunikatsiooni, innovatsiooni ja turunduse, erootika ja pornograafia vahel.
Tallinna linnaruumis sünnib kolm eriilmelist lavastatud ringkäiku, mida juhivad kunstnik ja dokumentalist Kristina Norman, koreograafid Doris Feldmann ja Kristina-Maria Heinsalu ning muusik ja kirjutaja Chungin. Selle algatusega ühtib ka Flo Kasearu ja Riina Maidre kohaspetsiifiline installatsioon-suvelavastus „House Music“ („House-muusika“) Pebre tänaval.
Festivali lõpetavad kaks omanäolist austusavaldust liikumisele. Maailma üks kuulsamaid nüüdistantsukoreograafe Anne Teresa De Keersmaeker tuleb ühe oma uuema lavastusega „Partita 2“, kus ta esmakordselt tantsib duetti meestantsijaga – prantsuse tunnustatud koreograafi Boris Charmatziga. Nendega koos on rahvusooperi Estonia laval viiuldaja Amandine Beyer. Festivali kõige kaugemad külalised tulevad Pekingist – TAO Dance Theatre on inimvõimete piiril sündiva rühmatantsustiiliga kogunud kuulsust üle maailma.