Mis teeb Peter Shafferist väärt näitekirjaniku?       

Olen natuke tegelenud Peter Shafferi ning ka tema kaksikvenna Anthony Shafferi tekstidega. „Amadeus” on religioosne tekst ja see istub mulle hästi, sest olen religioosne inimene. 1994. aastal lavastasin Ugalas „Salemi nõiad”, sellega oli sama lugu. Miloš Formani film on mul küll kodus olemas ja olen näinud sealt mõningaid fragmente,  aga kogu filmi pole ma ära vaadanud. Seega on Rein Veidemanni süüdistused Postimehes, et olen filmist midagi kopeerinud, alusetud. Küll oli meil aga filmi stsenaarium, kust me mõnda juppi kasutasime. Olid aastatel 1995–1999 Ugala peanäitejuht, enne ja pärast seda seal ka näitleja-lavastaja. Hiljuti elas sinu endine koduteater üle raskeid aegu. Kuidas nüüd seal lavastades olukord tundus?  Kõrvalt vaadanuna saan kinnitada: Indrek Sammul on loomingulise juhina teinud suurepärast tööd nagu ka teatrijuht Hillar Sein. Peeter Tammearu oli selles ametis liiga autoritaarne. Kui trupp teda maha võttis, töötasin parajasti Lätis ja saatsin sealt talle ka toetuskirja, kuid praegu olen küll täiesti Indrek Sammuli paadis. Alanud hooaja repertuaar on tõesti hea. Olen näinud septembri keskel esietendunud „Väikest raha”, kus hiilgab  Andres Tabun, ja hiilgab ka Luule Komissarov, ei mingit „Õnne 13”. Samuti vaatasin Urmas Vadi lavastust „Minu isa 20 aasta hiljem”, kus mängivad küll peamiselt teatriüliõpilased, aga respekteerin sedagi. Sellest teatrist saab uuesti teater. Indrek Sammuli Salieri-roll „Amadeuses” on võimas. Proovides oli meil täielik mõttekaaslus. Töötada nii võimsa näitlejaga on lavastajale superõnn. Ma ei taha ära sõnuda,  aga loodan väga, et ta saab selle rolli eest teatri aastaauhinna.   

2003. aastast maitsed vabakutselise näitleja ja lavastaja leiba. Oled sa selle seisundiga rahul, kas vabakutselise valikuvabadus kaalub üles repertuaariteatri stabiilse elu?     

Vabakutselise leib ei ole üldsegi kibe. Jah, mul ei ole haigekassakaarti, aga kaalub küll üles. Saan täitsa hakkama.     

Lõppenud suvest jäi ühe sinu olulisema tegemisena silma rühmatööna valminud Harold Pinteri „Petmine”, mida mängisite Viljandimaal Õisu mõisas. Millised on sinu edaspidised plaanid näitleja ja lavastajana?       

Plaanidest eriti ei räägita. On midagi plaanis küll, võib-olla avame Tallinnas ühe uue saali. Mis aga Õisusse puutub, siis on see end mängupaigana kindlasti õigustanud: kui saali mahub 50 inimest ja kohale tuleb üle saja inimese, siis võib öelda, et rahvas on selle paiga omaks võtnud. Jah, teatritegemise paigana Õisu jääb. Järgmisel suvel mängime seal nii „Röövi” kui ka „Petmist”.       

Küsinud Tambet Kaugema