On täiesti loogiline, et Venemaa jaoks on vene keel Euroopa Liidu keelena realistlikum eesmärk kui Euroopa Liidu liikmesus. Riigid, mille kaudu seda on võimalik üritada, on Läti ja Eesti, kaugemas vaates võib-olla ka Ukraina. Õnneks ei näe ma praegu küll ühtegi jõudu, mis sunniks meid oma senisest keelepoliitikast taganema. Tõsi, pärast lätlaste üsna jäärapäiselt, kuid siiski edukalt läbi viidud üleminekut lätikeelsele gümnaasiumiharidusele on meil probleemid isegi suuremad kui naabritel.

Siiski ei usu, et keegi põhiseaduse preambuli muutmist algatades mõtles tõsiselt võimalusele, et eesti keele mainimisega seal hoitakse ära teise riigikeele tulek. Siin pole lisaväärtust, sest ka praegu ütleb põhiseaduse paragrahv 6 sõnaselgelt: “Eesti riigikeel on eesti keel”. Pigem lähtuti muudatust algatades üldisemast hüvest: riigile pannakse selgem kohustus eesti keelt hoida ja riik peab tagama eesti keele konkurentsivõime maailmas.

Murelikuks teevad praktilised tegematajätmised. Õiguskantsler on pikka aega juhtinud valitsuse tähelepanu vajadusele viia seadusesse muudatused, mis täpsustaksid Keeleinspektsiooni pädevust, aga ministeerium venitab. Kui meie selle eelnõu esitasime, siis pandi see seisma. Ka keeleuuringud vajavad rohkem tuge. Eesti keel on üks kõige väiksema kõnelejaskonnaga keel, millel on olemas kaasaegse kultuurkeele kasutusfunktsioonid. Me ju tahame, et see nõnda ka jääks, aga selle nimel tuleb pingutada.