Arsi videomängude muuseumis on praegu väljas kunstiakadeemia kunstiteaduse ja visuaalkultuuri instituudi kuraatoriõppe üliõpilaste kureeritud väljapanek „Arkaadia“.
EKAs alustati kuraatorite koolitamisega kolm aastat tagasi. Heaks kuraatoriks kujunetakse töö käigus, kuid on selge, et kuraatoriõpe annab parema lähtepositsiooni.
Kas saab rääkida kindlast metoodikast, millest olete lähtunud oma õppekava väljatöötamisel? Kui, siis millised kunstiõppeasutused on teile eeskujuks olnud?
Kuraatoriõppel ei ole eraldi õppekava, see on üksnes üks magistrantuuri õppesuundadest koos kunstiteaduse ja museoloogiaga. Mõlemad uued õppesuunad – museoloogia ja kureerimine – on nabanööri pidi kunstiteaduse magristiõppekavaga seotud ja neil on palju ühiseid aineid.
Üldiselt jagunevad kuraatoriõppeprogrammid maailmas kaheks: on need, mis on kunstiinstitutsioonide juures, näiteks Appel Hollandis, ja on sellised, mis on ülikoolide juures, näiteks Bard College USAs. Esimesed on selgelt praktilise suunitlusega, teised enamasti teoreetilisemad. EKAs üritame nende kahe vahel balansseerida, kuigi ega see kerge ole. Et kunstiteaduse eriala on võrdlemisi hästi teoreetiliste ainetega tembitud ja, olgem ausad, ka rahalisi vahendeid on selleks vähevõitu, lõin peale olemasolevate kunstiteaduse eriala- ja üldainete („XX sajandi kunstiprobleeme“, „Kultuurisotsioloogia“, „XX sajandi kriitilise teooria võtmemõisted“ jms) ning läbi kahe semestri vältava kureerimise eriala teooria ja ajaloo kursusele juurde vaid viimase 20 aasta kunstiteooria kursuse, mida viib sellest õppeaastast läbi Neeme Lopp. Peale erialateooria on õppekavas praktilise suunitlusega kureerimise seminar, mis kestab samuti läbi kahe semestri. Esimese aasta kevadsemestril kureerivad tudengid projekte koos kujutava kunsti magistrantidega, seda juhendan mina koos Margit Säde-Lehniga. Teise aasta sügissemestril aga teevad kuraatoritudengid kollektiivse projekti, nii nagu sel sügissemestril on teise aasta magistrandid kureerinud „Arkaadia“. Eelmisel aastal aga töötasid toonased teise aasta magistrandid seminari raames koos kunstnikega välja üliõpilaste korraldatud (student-run) Vent Space’i idee ja ideoloogilised raamid, käivitasid galerii tegevuse ja koostasid selle esimese hooaja programmi. Peale selle anname üliõpilastele algteadmisi graafilise disaini võimalustest (õppejõud Indrek Sirkel), näituse installeerimisest ja kujundamisest (õppejõud Neeme Külm ja Jaana Jüris), projektikirjutamise ja rahataotluste vormistamisest (õppejõud Kirke Maar). Tähtsal kohal on ka näituseanalüüs (minu juhendamisel) ja välispraktika (sellest õppeaastast Maria Arusoo juhendamisel). Eraldi mahukas õppeaine on galeristiõpe, mille eest sellest aastast vastutavad Merilin Talumaa ja Triin Metsla. Praktilisi teadmisi saab jõudumööda juba õppeprojektides rakendada.
Kuigi väga tähtsad tudengitele, on need katsetused üksnes praktiline ettevalmistus magistritööks, mis sarnaneb rohkem kunstierialadega, sest üliõpilastel tuleb teostada iseseisev kuraatoriprojekt koos võimalikult rohkete lisadega (kataloog, lisaüritused jms) ning vormistada teoreetiline kaaskiri. Muidugi võib kirjutada ka teoreetilise uurimuse mõnest kureerimisprobleemist, aga siis kehtivad sellele kunstiteaduse magistritöö nõuded. Selle aasta sees peaksid kaitsmisele jõudma esimesed magistritööd: Annika Üpruse kureeritud eelmise aasta SAALi bienniaal (14. – 31. VIII) mitmes kohas üle Tallinna ja Saskia Lillepuu (koos Ann Mirjam Vaiklaga) kureeritud rahvusvaheline näitus antropotseeni teemadel Narva kunstiresidentuuris, mis toimub käesoleva aasta sügisel.
Kui mõelda kuraatoritöö spetsiifikale, siis muuseumikuraatori töö, iseäranis, kui on tegemist ajaloolise materjaliga, erineb kindlasti kaasaegse kunsti kuraatori tööst. Rääkimata sellest, et mitte ainult kunst, vaid ka kunsti tõlgendamine muutub pidevalt. Kui palju on EKA kuraatoriõppes sellele mõeldud?
Et meie kõrvale tekkis 2018. aastal museoloogia eriala, mille eesotsas on Anu Allas ja Mariann Raisma, siis selle peale ei pea väga mõtlema. Loomulikult võivad kõik tudengid võtta ka museoloogiaaineid, museoloogide õppekavas on näituse kureerimise aine, mida õpetab Hanna-Liis Kont, täiesti olemas. Pigem on probleem selles, et haridusprogrammide koostamise ja haridustöötajate kaasamisega ei ole õppekava tiheduse tõttu mahti tegeleda.
Kas oled rahul oma üliõpilaste seniste kuraatoritöödega?
Nende võimaluste juures, mis meil on, oleks patt nuriseda. Nii „Arkaadia“ kui ka Vent Space’i idee väljatöötamine ja käivitamine on olnud juhendajale väga huvitav koos sellega kaasnevate murede ja rõõmudega. Samuti oleme Margit Sädega nautinud kureerimis- ja kunstimagistrantide ühisprojekte.
