Rotermanni soolalaos oli tänavu 17 suurt ja 6 väikest näitust ning meie külastatavus küünib taas sinna, kus see oli algusaastatel – 25 000 ringi. Kõige populaarsem näitus oli „Lammutatud Tallinn 1991–2008” (4539 külastajat). Eesti kaasaegse arhitektuuri näitust „Buum/Ruum” käis vaatamas 570 inimest. Paneb mõtlema, miks on vahe lammutatud ja  ehitatud Tallinna näituste vahel nii suur.

Asjaosaliste väitel oli arhitektuuriaasta olulisim tegu MTÜ Arhitektuurikeskuse loomine. Nime ja logo väljamõtlemine pole ju kuigi raske, hoopis tähtsam on järjele saada ning püsima jääda. Arhitektuurimuuseum on seda 17 aastat teinud ja elab praegu taas läbi üht kõrgperioodi. Oleme korraldanud umbes 250 arhitektuurinäitust Eestis ja 20 näitust välisriikides, toonud Tallinna 52 kaasaegse  arhitektuuri ja foto näitust 23 välisriigist, kasvatanud arvestatava arhitektuurikogu, fotopanga, arhitektuuriraamatute ning -filmide kollektsiooni, palju publitseerinud, tänavu avasime ka arhitektuuriantikvariaadi. Et oleme tegutsenud nii muuseumi kui ka arhitektuuri- ja kunstikeskusena, siis pole ma päris hästi aru saanud, miks on vaja veel üht arhitektuurikeskust, aga ju siis kellelgi on.

Äsja lõppes arhitektuurimuuseumi urbanistliku  pargi konkurss, kuhu väikestele preemiatele vaatamata tuli kokku rõõmustavalt palju töid – 49.

Konkursi võitis Villem Tomiste töö „Piazza” ja nüüd läheb visaks tööks, et see uudne arhitektuuripark teoks saaks.

Meie arhitektuuriaastatel ei ole lõppu. Kui arhitektuuriaasta oli üks arhitektuuripubliku võrgutamise katse, siis arhitektuurimuuseum töötab pidevalt püsisuhte toimimise nimel.