Tänased rahastamisvahekorrad tuginevad ligi seitse aastat tagasi Kultuurkapitali nõukogus paika pandud jaotusele, mis on siiani suuresti püsinud. Samas eelarvekasvust tingitult rahalised erinevused suurenevad. See ei olnud spontaanne reaktsioon, vaid tulenes osaliselt Kultuurkapitali juhatuse ettepanekust muuta pisut sihtkapitalidele eraldatava raha protsentuaalset suhet, sest erinevused on küllalt suureks muutunud ning koos Kultuurkapitali rahaliste võimaluste kasvuga muutuvad need vahed sihtkapitalide vahel veelgi suuremaks. Diskussioon võimalike muutuste üle algas juba Kultuurkapitali nõukogu eelmises koosseisus.

Milline oleks pidanud olema hääletustulemus, et ettepanek oleks läbi läinud?

Otsuste vastuvõtmiseks on vajalik Kultuurkapitali nõukogu häälteenamus ehk rohkem poolt kui vastu. Kuigi antud juhul me klassikalist hääletust läbi ei viinud, vaid kuulasime ära sihtkapitalide esindajate seisukoha. (Audiovisuaalsete kunstide ja muusika sihtkapitali esindajad olid vastu, teised poolt. ? Toim.). Soovisime muudatusi teha võimalikult konsensuslikult. Kuna üksmeelt ei olnud, muutusi ei tehtud.

Mis on üldse nõukogu pädevus, kas ka mõni sihtkapital üldse ära kaotada?

Kultuurkapitali nõukogu pädevuses ei ole sihtkapitalide arvu muuta. Selle otsuse saab teha riigikogu, muutes Eesti Kultuurkapitali seadust. Nõukogu saab muuta rahajaotuse suhet sihtkapitalide vahel.

Miks ettepanekus ei arvestatud audiovisuaalseid kunste, mis on ju samuti selgelt alarahastatud?

Milline kultuurivaldkond arvab, et ta on ülerahastatud? Ma ei soovi erinevaid kultuurivaldkondi kuidagi omavahel vastandada. Loomulikult võiks vaba raha olemasolu korral suurendada ka audiovisuaalsete kunstide toetamist ning seda on ka tehtud. Nii on kasvanud aasta-aastalt Eesti Filmi Sihtasutuse eelarve, mis on oluline selle valdkonna toetaja. Kunstnikel sellelaadset toetusasutust ei ole. Igasugune kriitika on teretulnud, kui ta suudab ka lahendusi pakkuda. Samas on selge, et võrdsust, millega kõik rahul oleksid ja seda aktsepteeriksid, ei tule ilmselt kunagi. Kultuurivaldkondade iseloom on ka sedavõrd erinev, et võrdsust ongi keeruline määratleda.

Samas on kultuuriministeeriumis ettevalmistamisel võimalik süsteem nonprofit-galeriide ja Tallinna Kunstihoone paremaks toetamiseks ning renoveeritavatesse või ehitatavatesse kultuuriobjektidesse kunsti soetamiseks. Seoses uue Eesti Kunstimuuseumi hoone valmimisega soovime, et järgmine aasta oleks Eesti kunsti aasta, mis aitaks kunstile ka laiemat ühiskondlikku tähelepanu tuua. Ka soovime järk-järgult suurendada toetust audiovisuaalsete kunstide valdkonnale nii filmitootmise toetuste suurendamise kui väärtfilmilevi ja kinode taastamise toetamise kaudu. Lõplikud võimalused nende kavade rakendamise kiiruse osas selguvad järgmise aasta riigieelarve koostamisel.

Kas te kavatsete hakata kultuurivaldkondade-vahelist jaotust pisutki ümber vaatama ka ministeeriumi eelarves? On siin vaja ministri algatust või tuleb oodata mingit üldist konsensust, nii et kõik luiged, haugid ja vähid resoneeruvad?

Ennekõike näen ma siin võimalust suunata võimaliku eelarvekasvuga laekuvat raha valdkondadesse, mis vajavad suuremat toetust.

Läinud nädala Sirp tõstatas taas küsimuse ajakirjanduse sihtkapitali vajadusest. Milline oleks Teie seisukoht selles küsimuses ja mille arvelt seda saaks rahastada?

Ajakirjanduse sihtkapitali tekkele seab praegu suurima piiri raha. Ma ei pea võimalikuks uue sihtkapitali teket olemasolevate arvelt.