Meile mõlemale meenus pahelise näitleja võrdkujuna esmalt üks Rootsi geenius. Bengtile seetõttu, et nad töötasid millalgi ühe katuse all, mulle seetõttu, et ma olen olnud geeniuse kunsti austaja. Bengt ei teadnud, kas ta on veel elus või juba narkootikumide kätte surnud. Ma ütlesin, et tegelikult ma ei usu, et see geniaalne näitleja on loomult paheline, oma tõelises loomuses on ta siiski väga puhas. Siis me rääkisime tõelisest pahelisusest, olemuslikust pahelisusest ja mängupahelisusest, et nagu teatris, et nagu mängus, et mis on päris ja mis mängult. Et alkoholid ja liiderlikkused ja vastutustundetused jne.

Jõudsime ka selleni, et küllap on päris paheline näitleja see näitleja, kes teeskleb, nagu oleks tal midagi vaatajaile anda, kes ronib lavale vaid edevusest, sellepärast, et lavastaja käsib, kuid toob enesega lavale vaid tühjuse. Kuid kas me saame ikkagi väita, et tühjus on vaid tühjus? Ja paheline lavastaja on küllap see lavastaja, kes mõistetel ?päriselt? ja ?mängult? vahet ei tee ja tühjuse laiutama laseb. Muidugi on näitleja töö teeselda ja lavastaja töö tema teesklusetahet täita, kuid küllap see tegu, mis teeseldud maailmas teoks tehakse, peab olema tõeline. Muidu on paha lugu. Muidu tegeldakse vargusega ja vargus on ju pahe küll ? surelike inimeste aja vargusega.