Uut kunstiajalugu on vaja päris mitmetel põhjustel: vanad arhitektuuri- ja kunstiajalugu, mis ilmusid 1965. ja 1975. aastal, ei sisalda seda Eesti kunsti ajaloo materjali, mis on tulnud kõigi kunstiajaloo perioodide kohta käibele viimase 30 ? 40 aasta jooksul. Uus ?Eesti kunsti ajalugu? esitleb siinset kunsti- ja arhitektuuriajaloolist ainest senisest märksa suuremas mahus. ?Eesti kunsti ajalugu? ilmub järgmise 4 ? 5 aasta jooksul kokku kuues köites. 2006. aastal tuleb välja V köide, Mart Kalmu koostatav ?Eesti kunsti ajalugu 1900 ? 1940?.
Uue kunstiajaloo väljaandmise põhjus on kindlasti ka see, et eelmised kirjutati nõukogude ideoloogia, nõukogude kunstiteaduse ideoloogias valitsevatest arusaamadest ja kli?eedest lähtuvalt. Praegu ilmunud köites käsitletava uusaja alguse, renessansiajastu kunsti kohta käibis müüt, et just siis sai kunsti põhiliseks huviobjektiks inimene, kunst sekulariseerus, kunstnik emantsipeerus jms. Niisiis, ateistliku propaganda ja romantilise kunstnikunägemuse segu, mis ajastu tegelikele arusaamadele aga ei vasta Eestis (ja mujalgi põhjapoolses Euroopas) langeb just reformatsioonijärgsetesse sajanditesse kirikukunsti tõeline õitseng, Eestis töötas ka veel XVI ? XVIII sajandil tsunftimeistrist kunstnik, kelle eesmärk polnud sugugi luua täiesti originaalset ja uudset kunsti. Või teine näide: manerismi mõistetki hakkas nõukogude kunstiteadus tunnustama alles 1980. aastatel, seni oli maneristlik laad anomaalia, eemaldumine klassikalisest kaanonist, mida progressiivsel renessansiajastul eksisteerida ei tohtinud. Ühesõnaga, üks põhjus uue kunstiajaloo kirjutamiseks on kunstiajaloos käibivate müütide dekonstrueerimine. Üks neist müütidest on ju seegi, et kunst on autonoomne esteetiline fenomen, mis ei sõltu eriti/või üldse oma ajastu poliitilistest, majanduslikest, sotsiaalsetest, vaimsetest jm suhetest ja arusaamadest. Neid müüte kuuleme kunstiakadeemia kunstiteaduse instituudis igal aastal, kui võtame vastu uusi üliõpilaskandidaate, äsjaseid gümnaasiumilõpetajaid. Ma ei julge loota, et üldine arusaam kunstist oleks Eestis kuidagi teine. Loodan, et kunstist ja kunstiteose tähendustest enam aimu saades on kunstiteoste vaatamine palju huvitavam.
Alati on võimalik teha paremini ja ka selle raamatuga ei panda ju Eesti kunsti ajalugu lõplikult paika. Ütleksin Umberto Ecot laenates, et kunstiajalugu on ?opera aperta? ? avatud teos, mis loodetavasti inspireerib üles võtma uusi uurimisteemasid. Näen neid seal päris palju. Loodan ka, et Eesti ajaloo-uurimine kosub, sest kunstiajalugu on ikkagi ajalugu ja kui ajaloo-alaseid alusuuringuid ei ole, on kunstiajaloo materjaliga raske töötada. Sinu küsimusele konkreetselt vastates: olen ja ei ole ka; tahaks üles võtta paar intrigeerima hakanud teemaotsa ja seda hakkangi pärast hingetõmmet tegama.
