Aili Künstler: Võiks arvata, et kui Tallinna pedagoogikaülikoolist on saanud Tallinna ülikool, tõuseb rohkem esile ka soome-ugri keeleteadus, mis võiks ju olla eesti teadlastele rahvusvahelise väljundiga valdkond. Seda enam, et Tartu ülikooli õppeprorektori Birute Klaasi sõnade kohaselt (Sirp 25. V, lk 24) napib Tartu ülikoolis kaugemate sugulaskeelte õpetuse osas nii uurijaid kui üliõpilasi, rääkimata sellest, “et eelkõige vajab see tugevat liidrit, kes valdkonnale taas elu sisse puhuks”. Selle asemel on aga TPÜs 1993. aastast tegutsenud läänemeresoome keelte õppetool, kus ennekõike soome filoloogia tudeerijad, aga ka muud asjahuvilised sugulaskeelte alal õpetust said, ülikooli tingimustes hoopis ära kadunud. 1990. aastate lõpus õpetati kohustuslikuna ungari keelt, valikkursustena ungari kirjandust, kaht kaugemat (mordva keeled ja/või mari keeled) ja kaht lähemat sugulaskeelt (kas karjala või vepsa ja vadja). Oli olemas ungari ja läänemeresoome filoloogia lisaeriala, loeti saami ja liivi keele, ka soome-ugri etnoloogia kursust. Arvo Valtoni soome-ugri rahvaste kirjanduse valikkursus käib vist siiski edasi. Praegu tegutseb Tallinna ülikoolis eesti keele ja soome keele (võõrkeeltena) õppetool prof Anna Verschiku juhatusel. Miks on vahepealne paljutõotav seis läänemeresoome keelte õpetamisel kõrvutuses Tartuga käest antud?