Portugal ja Eesti asuvad Euroopa eri nurkades, vahemaa on suur. Kui palju teadsite varem Eestist ja selle ajaloost?

Oleme käinud Tallinnas ning tunneme Eesti ja Läti ajalugu. Seega, mingi teadmine sellest, mis Balti riikides nõukogude võimu ajal toimus, oli meil juba enne olemas.

Millised „Puhastuse” teemad pakkusid teile kui lavastajale kõige rohkem huvi?

Näidendi sügavalt humanistlik toon, samuti võimalus taasluua selles lavastuses kaks väga konkreetset perioodi möödunud sajandist. „Puhastus” on huvitav just selles mõttes, kuidas eri ajastud selles ristuvad ja põimuvad. Samuti pakkus näidend võimaluse kasutada videomaterjali, seda nii ajalooliste filmilõikude kui ka otsevõtetena.

Kuivõrd pidasite oluliseks tabada oma lavastusega Eesti Teise maailmasõja järgset ajastut ja konteksti?

Me ei tohiks kunagi unustada tragöödiaid, millega inimkonnal on tulnud kokku puutuda: neil on omadus mingil kujul korduda, ja seda peaaegu alati.

Kuidas on portugali vaatajad ja kriitikud seda lavastust mõistnud ja selle vastu võtnud?

Lavastuse vastuvõtt on olnud väga hea ja edukas. Tore, et ka autor Sofi Oksanen Lissaboni külastas ning sai portugali publiku soojast vastuvõtust osa. Ei tohi unustada sedagi, et ka Portugalis kehtis rohkem kui 30 aastat diktatuur.

Milline positsioon on Aberto teatril Lissaboni üldises teatripildis? Mis laadi teatrit seal tehakse?

Mängime eelkõige nüüdisautorite loomingut. Võib-olla „Puhastuse” lavastamise pärast või ka sellepärast, et tunnen pisut soome teatrit, kuid mul on tekkinud huvi ka eesti nüüdisdraama vastu.

Milline teatrilaad teid lavastajana kõige rohkem köidab?

Köidab see, kui ma kahtlen, kas suudan selle näidendi lavale tuua või mitte.