Teadusrahastamise ja teadustellimuse kahjuliku mõju eest hoiatas selgelt Akadeemias 2011, nr 1 Konstanzi ülikooli professor Jürgen Mittelstrass, rõhutades, et kahju intellektuaalsele kultuurile kestab kauem kui ühe põlvkonna jagu. Kaotatud on julgus esitada tõsiseid küsimusi, mille vastus pole tootmisliinilt noppida. Bürokraatiaga kaasnev tüütu aruandlus pihtimuslikkus nõuab pidevat ümberõppimist ja raiskab andestamatult palju aega, röövides seda õppe- ja uurimistöölt. Kas humanitaarvaldkondades on võimalik Eestis teha tippteadust? On muidugi. Humanitaaraladel on raske määratleda, mida nimetada rakendusuuringuteks. Humanitaaraladel tuleb süveneda tekstidesse, tegu on fundamentaalselt tõlgendava, analüüsiva ning sünteesiva mõttetegevusega. Oma eksperdi-, retsensendi- ja juhendajakogemuse põhjal olen veendunud, et Eestis tehakse palju humanitaaralast tippteadust. Aga seda tehakse kogu aeg paaniliselt, obsessiivselt, lahjalt ja mahukalt, nii et see ei ole enam uurimistöö, vaid projektide ja aruannete tootmine. Kiiruse ja tootlikkuse huvides on kõige rohkem kannatanud dialoogilisus, mis ei ole pelgalt vormiline meeskonnatöö ja artiklite ühe mütsi alla toppimine kogumike rahvusvaheliseks perioodiliseks väljaandeks ümbernimetamisega. Müllersonil on õigus. Vaadakem mujal maailmas avaldatud kogumike tänusõnu: sageli ilmneb seal väikese rühma kriitiline tõhus koostöö – koguteose intellektuaalne biograafia.
Tööd tehakse koos mitu aastat, enne kui tulemusega välja tullakse. Eesti humaniora’s on sellise koostöö unistuski silmapiirilt kadumas: bürokraatia sunnib usinad ja võimekad inimesed kunstlikult teineteisega võistlema. XX sajandi eesti, prantsuse, ja saksa kirjanduse uurijate vahel võib olla vaid 250 meetrit, aga neil pole põhjust kokku saada ja rääkida. Dialoogilisuse väljasuretamine vaesustab uurimistööd, suurendades selle ebakriitilisust ja vähendades kvaliteeti. Viimase paari aasta jooksul on rahvusvahelistel konverentsidel ja seminaridel käimine siiski jätnud alles lootuse, et mujal ei valitse nii ränk dialoogilisuse puudus kui Eestis.
Need Eesti humanitaaria uurijad, kelle häält olen aastate jooksul respekteerinud, on leidnud rahulikke räästaaluseid, kuhu bürokraatliku norimise eest varjuda. Tuleb leida aus amet, millega saab leiba teenida, et mitte sihtotstarbelisusega sisu ära rikkuda. Tajudes, et humanitaarsete erialade töörütm on teistsugune kui loodusteadlase laboris, on nii mõnedki kõige kreatiivsemad püüdnud läbi saada grantideta. Ehk veel julgemalt, otsustanud mõne aasta vaikida ja kirjutada ohustatud liikide nimekirja kuuluva monograafia ehk raamatu. On karta, et järgmine teadusrahastamissüsteem väärtustab neid veelgi vähem.