Ebatüüpiline Neil Jordan       

Esmapilgul võiks arvata, et „Undiin” on Neil Jordani kohta üsna tavatu lugu. Kui kõrvutada „Undiini” näiteks tema filmidega nagu „Üks vapper naine” või „Lihunikupoiss” või ka Jordani läbimurdefilmiga „Nutumäng”, on see selles reas ootamatult helge ja ulmaline, siin pole ilmutatud suuremat huvi inimese varjupoole vastu, mis mängib olulist rolli eelnimetatud lugudes. Just helgust ja südamlikkust  õhkub lihtsast ja siirast kalurist Syracuse’ist (Colin Farrell), tema liikumispuudega, kuid meelehelgest tütrest Annie’st (Alison Barry) ja ennekõike Undiini (Alicja Bachleda) puhtast ja haldjalikust olekust. Mis Jordanis sellise meelemuutuse on tinginud, selle ümber võib spekuleerida küllap mitut moodi: vahelduseiha, tüdimus „rasketest” lugudest jne. Režissöör on ise vaid nentinud, et filmilavastaja puhul pole „midagi halvemat enese kordamisest”.  Teisest küljest vaadatuna on „Undiin” aga vägagi jordanlik film: hoolimata mitmete varasemate lugude märgatavast süngusest, pole selle iirlasest filmilavastaja huvipunkt mu meelest kunagi lasunud reaalsuse karmuse kajastamisel, pigem on teda huvitanud inimese vaatlemine ebatavalistes situatsioonides, neil hetketel, kui inimene ühel või teisel moel läheneb oma piiridele või need ka ületab. Ning sellisele huvile allub filmilugu „Undiin” täiuslikult.  Kujutage endale ette, kuidas käitute, kui tõmbaksite oma kalavõrgust välja võrratu kaunitari, kes ei soovi (või ei suuda) oma päritolu kohta mingit mõistlikku seletust anda, kes kategooriliselt keeldub kohtumast kõikide teiste inimestega ning kes (asjaolude kokkulangemisel) näib omavat üleloomulikke võimeid? 

Või kujutlege end Undiini nahka: kuidas käituks narkootikumivedajast illegaalne põgenik, kes meres teadvuse kaotanud, ent ühtäkki avastab, et ta on ime läbi päästetud. Pealegi tunneb ta oma päästjas ära inimliku headuse, mille ta  maailmast kadunuks oli arvanud. Kõik need on vähetõenäolised, ent siiski usutavad olukorrad, millega Jordan „Undiinis” võimalikke inimliku käitumise viise ja kvaliteete vaatlebki. Öeldakse, et igaühe tõeline olemus avaldub piirsituatsioonides, s.t olukorras, kus pole võimalik harjumuspäraselt käituda, pole aega järele mõelda, aga tegutseda on vaja möödapääsmatult ja kohe.       

Usk inimese headusse       

Linaloo edenedes avab Jordan meile tegelaskujude tausta: vaataja saab teada, et Syracuse, hüüdnimega Circus (mis iseloomustab külarahva suhtumist temasse), on endine alkohoolik; et tema tütar Annie võiks loota oma  haigusest paranemisele vaid siis, kui leiduks sobiv neerudoonor; et Syracuse’i endine naine ja Annie’ ema Maura (Dervla Kirwan) armastab endiselt napsitada jne, jne. Jordan oskab tegelastesse kokku segada sobiva annuse sümpaatsust ja inimlikku nõrkust, nii et võib neile kaasa elada, nende pingutusi, rõõme ja pettumusi eneses läbi tunnetada. Võib öelda, et Jordan ärgitab vaatajat pea kõigile tegelaskujudele kaasa tundma, sest kui välja arvata Undiini jälitav  Vladic (Emil Hostina), pole ükski filmi kesksetest tegelastest põhiolemuselt halb inimene. Lihtsalt ühel või teisel hetkel on üks või teine nõrk ja murdub. Siiski on nende kõigi suhtes võimalik tunda sümpaatiat, mis oleks võimatu läbinisti kuritahtliku inimese puhul.   

Võib seega öelda, et Jordani „Undiin” on lugu usust inimese headuse võimalikkusesse. Tuleb ju siin ühe „teise” maailma olend maa peale headust otsima (ja seda ta ka leiab), siinse maailma inimesed leiavad aga jällegi „teiselt poolt tulijast” lootust ja lohutust oma  argimurede ja probleemide keskel (uskuvad „külalise” imesse ime võimatuse kiuste). Filmi meeldejäävamaid ja kõnekamaid repliike on kirikuõpetaja ja Syracuse’i pihiisa (iiri kino raudvara Stephen Rea suurepärane sooritus): sedastus „Väga lihtne on olla armetu. Õnne nimel tuleb aga vaeva näha.” Syracuse peab aru saama, et alati on kõige lihtsam käega lüüa ja uppuda enesehaletsusse, selle asemel et mõista, et õnn on paljuski inimese  enda teha, s.t – õnn eeldab enamat kui lihtsalt vedamist.       

Ent see pole ainus „Undiini” lugu. On äärmiselt nauditav, kuidas Jordanil on õnnestunud justkui pingutuseta rääkida korraga tegelikult mitut lugu, puudutada erinevaid teemasid:  lapse kasvamine alkohoolikute perekonnas, lahutatud vanematega lapse psüühilised probleemid, lahutatud lapsevanemate psüühilised probleemid, koolivägivald, alkoholi liigtarbimine, vaesuses elava lihttöölise probleemid, narkovedu, illegaalsed põgenikud, inimese enesehukatus raha nimel, inimeste vähene usk millessegi üleloomulikku, väikese kogukonna suletusest tulenevad sotsiaalsed probleemid, eri riigid kui eri maailmad jne. Enamiku neist  teemadest esitab Jordan seejuures talle omaselt vaatlejana, muutmata neid rusuvateks või ülevateks, tuues need aga lihtsalt esile omapoolsete selgete hinnanguteta. Nagu Jordani varasemateski filmides nii on ka „Undiinis” huvi keskendatud sellele, kuidas inimesed käituvad, mitte niivõrd sellele, kas nende käitumine on õige või vale.       

Vajadus uskuda       

Ehkki „Undiin” pole n-ö tüüpiline Neil Jordani film, on see mu meelest üks tema paremaid linatöid. Paljuski märgib see tema tagasipöördumist oma juurte juurde: filmi tegevus leiab aset Jordani tegeliku elupaiga lähistel Edela-Iirimaal, seega kesk maastikku, millega Jordan on ka väljaspool kinolina kokku kasvanud. Ning teiseks on tegu (suhteliselt) väikese  eelarvega filmiga pärast Jordani suurejoonelisi Hollywoodi ristiretki. „Undiin” on kokkuvõttes ülendav elamus, mis püüab vaatajale meelde tuletada, et mitte iga ebatõde ei ole tingimata illusioon ning et see on tihtipeale just inimese usk, mis võib mõne unenäo (või unistuse) reaalsuseks muuta. Kuigi filmi lõpus Jordan ebamaisuse loori kõrvaldab ja paljastab asjaolude ilutu tegelikkuse, lähevad kõik ebamaisuse usus tehtud soovid siin ometigi täide ning  peategelased on selle usuga millegipoolest puhastunud. „Undiin” on seega peaaegu nagu muinasjutt, kui ainult välja arvata, et lugu on siiski (peaaegu) päris.   

Jordan on ise öelnud, et tema peamine motivatsioon seda filmi tehes oli eneselt küsida, kas inimesel on võimalik oma elu ära elada, uskumata ühtegi „lugu”, ühtegi unistust. Vastus, milleni ta „Undiiniga” jõudis, oli, et see pole võimalik. On ju tõsi, et sajandist sajandisse on lugusid jutustatud (viide jutuvestmise traditsioonile on „Undiinis” samuti  selgelt olemas) ja kellelegi on neid järelikult ka vaja olnud. Annie’ tegelaskujuga püüab Jordan õigupoolest justkui kinnitada, et mida suurem on inimese vajadus midagi uskuda, seda tugevam ka tema usk – ja vastupidi: selleks, et midagi uskuda, peab inimesel olema möödapääsmatu vajadus selle usu järele. 

Lisaks loole on aga „Undiin” nauditav juba kas või Béara poolsaare maastike tõttu (kiita tuleb siin ka operaator Christopher Doyle’i), millest filmis saab justkui omaette tegelaskuju, midagi, mille taustal ja millega suhestudes kogu see peaaegu päris ja peaaegu muinaslugu välja mängitakse – see on kontekst, milles lugu saab tähendused.