Aga meie filmipublik ei vaja mitte üksnes elitaarset kino, vaid ka meelelahutuslikumat laiatarbepilti, millel oleks sisu ja jumet. Selle asemel aga pakuti mingit kahe jalaga lonkavat kriminalistikat ning idanaabri kineastidega koostöös äpardunud pudru ja kapsaid. Ei mäleta,  et see filmibürokraatide meelistöövorm ehk koostöö oleks iseseisvuse taastanud Eesti Vabariigi ajal mingit hiilgavat tulemust andnud: kõik need püüdlused ja katsed, olgu siis siirad või silmakirjalikud, on läinud nii või naa ikka – aia taha. Täispikkade mängufilmide jätkusuutlikus läbikukkumises ja koostööfilmide traditsioonilises äpardumises võiks süüdistada Eesti Filmi Sihtasutust, aga see oleks liiga lühinägelik. EFS on oma kriitikaüleses institutsionaalsuses deklareerinud, et ta ei tegele filmide  tootmisega, vaid projektide hindamise, nende arendamise, filmitegemise toetamise jm, nagu põhikiri ette näeb. Kuid režissööride ja produtsentide kõrval lasub kaudne süü ka neil ekspertidel, kes ei oska oma projektipõhises metodoloogias paberite taga tegelikkust, loovat potentsiaali hinnata. Kainust ja kalkulatsiooni kiirgub EFSist kuhjaga, sooviks rohkem selgeltnägemist, julgust ja kõhutunnet!

Dokumentaalfilmide liigis võiks natuke hõisata: tehti paar-kolm-neli tõsielulist pilti, mis peaksid märgiliste  teostena jääma eesti filmidokumentalistika lukku. Pean silmas eelkõige „Diskot ja tuumasõda” ja „Vanameest ja põtra”, aga ka „Seal, kus lõpeb luulet”, mis tekitas vastakaid arvamusi. Eile esilinastus Davidjantsi „Palusalu”, mis tulnuks teha juba 20 aastat tagasi, aga parem hilja, kui mitte kunagi. Märkima peab ka keni keskmikke: „Emumäe Eedi ja Lobi küla Kristjan”, „Maestro”, „Kihnu kosjad. Kihnu pulm”, „Ajapikku unustatakse meie nimi”. Eesti dokumentaalfilm on XXI sajandi nullindate teisel poolel jalad alla saanud  ja elab omas ettenägematuses huvitavalt edasi.

Eesti animafilmiga 2009. aastal päris kuivale ei jäädud, aga midagi säravat kah ei tehtud, veeti nagu kuidagi välja, PÖFFiks toodi turule kolm joonisfilmi. Olga ja Priit Pärna „Tuukrid vihmas” on natuke venitatud nagu kõik selle sajandi Priit Pärna filmid, aga ajab asja sisuliselt ära, ütleks – kvalifitseerub. Martinus Daane Klemeti joonisfilm „Õhus” on absurdsete seikadega ja selge loota film kui koomiks, mille läbiv kujund või sümbol on ekraan kui jälgimisvahend.  Kaspar Jancise „Krokodill” võistles Annecy festivali konkursiprogrammis koos Pärnade filmiga „Elu ilma Gabriella Ferrita”. Jancise joonislugu on jälgitav: ooperitäht kaotab töö ja hakkab teatri asemel hoopis kaubamajas krokodillikostüümis esinema, publikut lõbustama, kaaviari asemel lihasööjataime sardiinidega toitma ja kohtub siis naisega, kes peab oma kodus vannitoas tõelist krokodilli. Ekshibitsionistid saavad naise korteris kokku, aga kui mees näeb tõelist krokodilli, läheb ta oma lihasööjataimega koju tagasi ning inimesed  elavad edasi lahus koos oma veidrustega. Päris kuivale ei jäänud ka Nukufilm, seal sai teoks „Oranus”, Jelena Girlini ja Mari-Liis Bassovskaja segatehnikas linalugu, mida ilmestavad jäätmed, ekskremendid, okse, kehaeritised, mutatsioonid, värdsus.

Jah, inimene on keskkonda reostav olend ning pidalitõve ajastu on pöördumatu, kuni Maa tervise huvides on parem, kui inimliik siit kaob. Nukufilmi ahtrus on seletatav sellega, et mitu pikemat pilti venivad järgmisse aastasse, siis on põhjust  teha juttu Mati Küti „Taevalaulust” ja Riho Undi täispikast „Kapsapeast”, töös on ka Mait Laasi „Lisa Lisone”. Mingi Artise paiknemine kusagil toidukaubamaja lagedealuses labürindis pole see, mis teeks Eesti kinole au. Olen vandunud, et mina sinna majja oma jalga ei tõsta, kuigi amet nagu kohustaks. Koidab kino Sõpruse lõpp, Tallinnas polegi enam ühtegi art house’i kinosaali. 2010. võiks tulla Kinomaja aasta!