See vaateviis on ilmselge riigikogu liikmete alahindamine, sest näitab ju nende karjäärikõver võimet eesmärgipäraselt ja sihikindlalt tegutseda, nagu kinnitab ka pääs riigikokku võimet pidevaks enesesalgamiseks mingi hüve nimel. Seega puuduvad eeldused  järsemateks hingerahuhäireteks sääskede, temperatuuri või ajaleheinfo mõjul.       

Puhkus tähendab paksu rahu, mitte rahutust. Puhkus võiks olla ka kohustus ja igaüks, kes keeldub puhkamast (näiteks mõeldes endast kui asendamatust), mõelgu ka, et puhkamata jättes röövib kelleltki võimaluse teha  natukenegi tööd. Ja mõelgu, et kui kuskile ei lähe, pole ka kuskilt tulla. Tulla värskete mõtetega uusi tegusid tegema.       

Sirp puhkab. Mis juhtub pärast puhkust, on juba ka ette teada. Osa sellest avaneb joonealusest töökuulutusest. Osa jääb veel avamata. Täpselt sama juhtus ka aasta tagasi,  kui sai väljastatud veksel, et Sirpi tekib püsiv arhitektuuri, planeerimise, mälestiste jmt osakond. Kui see praeguseks kellegi meelest tarbetu on, võib aga lahkesti mind kividega pilduma hakata. Aasta pärast kehtib sama luba teadusosakonna põlgajatele. Mis veel? Ülima tõenäosusega hakkab juuli lõpust igakuiselt Sirbi vahel Eesti Litograafiakeskuse kunstipropagandistlike jõupingutuste tagajärjel eraldi trükisena levima osake  me tänapäeva kujutavast kunstist. Algmõtte järgi peaks see olema mitte ainult vaadatav ja nauditav, vaid ka kogutav ja levitatav. Saame näha. Kuni ei saa, puhkame. Ja loeme järele kõik selle, mis eelmistest Sirpidest ajapuudusel veel lugemata.