Esmaspäeval kõnelesime Eesti Ekspressi toimetuses Jakob Karuga ühe kultuuriajakirja kokkutõmbumisest ja toimetajate tüdimusest. Kuidagi spontaanselt tuli mul üle huulte: ärge tõmmelge iga hinna eest, pidage parem paus. Sest ajakirjad ja ajalehed on täis ikka samade inimeste kirjatükke, mida on toimetanud samad inimesed. Ja et tegelikult ei sure eesti kultuur ära, kui üks ajakiri aasta aega ei ilmu. Iga päev pannakse kinni firmasid, poode ja mida kõike veel. Iga päev leian mõne uue akna, millel on silt „Oleme suletud”. Aga selle kõrval üsna tihti ka teine teade: „Avame poe uuesti aadressil XX”. Ja samal päeval loen lehest õpetusi ja soovitusi, kuidas kohe jälle otsast peale hakata. Muidugi tähendab sulgemine töötuks jäänud inimesi ja nende tragöödiat. Aga ikkagi tahaks öelda: ärge hakake jälle kohe peale. Tehke paus.
Mida kaugemale Internetti kihutab meedia, seda kõvemaks läheb ta kisa. Sest suures kihisevas ruumis pole võimalik ennast muidu kuuldavaks teha. Aga Interneti lõputu ja kõigile avatud avarus on toonud kaasa ka midagi muud: pidurdatamatu sõnavoolu, kõnelemise mitte millestki. Kui küsida netiajakirjanikult, miks sa seda kõike kirjutad, siis saad vastuseks, et info jõuab netti niikuinii. Ja parem on, kui meie oleme esimesed. Tulemuseks on see, et kirjutatakse asjadest, millel pole mitte mingit uudisväärtust. Millel pole üldse mingit väärtust. Need on meediasündmused, mis sünnivad selle läbi, et kirjutatakse. Aga kui paberajakirjanduse ajastul sünnitati niiviisi vähe ja elevante, siis lõputus netis sünnivad eeskätt hiirte hordid. Nii võib sellele, mis toimub eesti Internetis, panna praeguseks sama diagnoosi, mille sai Smuuli polkovniku lesk: nihilissimus acutus ja logorrhoea gradus gravis.
Äkki võiks lihtsalt vaikida viie mõttetu vene marurahvuslase või kahe mõttetu soome antifašisti pisitegemistest? Sest ilma netiajakirjanduse ulgumiseta ei ole neid lihtsalt olemas. Nett on nagu tähistaevas, mille lõputus avaruses plingivad pisikesed nimetud tähed, ainult sügavat metafüüsilist rõõmu neist ei teki. Pidage pausi ja vaadake pigem ehtsat taevast. Muuseas, on silmaga näha, kuidas aastasadu peksa saanud eestlased oskavad kriisis tõmbuda otsekohe oma vana eluviisi juurde, kus poodi asendas naturaalmajandus ja poolpiduste roheliste pseudoloodushoidliku mõtteviisi asemele astub vana tõeliselt roheline mõtteviis, mis teeb laualinast käterätikuid ega viska kuivanud leiba ära. Ei aita midagi kõigi majandusteadlaste vaikne sundimine, et tuleb aina edasi tarbida, sest ainult see veab majanduse uuesti käima. Ei, suur osa eesti tarbijaid on võtnud asja ette ja peavad tarbimises pausi. Aga tegijad ei kavatse midagi sellist teha.
Ma olin sel aastal kirjanduspreemiate žüriis. Tuli läbi lugeda hunnik kirjandust, suur osa sellest rõõmuga. Proosapreemia sai Mari Saadi lühiromaan „Lasnamäe lunastaja”. See on tekst, mille lause liigub pealispinnal kergelt ja lõdvalt, meelitades lugeja lugu jälgima. Lugu, milles elab moodne maailm oma raha ja prostitutsiooniga. Aga samal ajal hakkab sind piinama ja edasi vedama sõnulseletamatu ärevus, mis õhkub lausete pinna alt. Arusaam, et see kõik pole see, et midagi on õhus. See ärevus sunnib sind lugema nobedalt liikuvaid lauseid aeglaselt, lastes ennast nendest vaid õrnalt puudutada. Ja siis näed, kuidas õrnast keelepuudutusest on äratatud ellu see maailm, kus on olulised igavesed probleemid hinge ja keha, jumala ja lunastuse kohta. Raamatust ja selle lugemisest saab paus.
P.S. Paus pole vaikus. Paus sisaldab alati ootust selle järele, mis on tulemas. Paus pole mõtlemise koht. Paus on asjade üle mõtisklemise koht. Neil tegevustel on vahe.
