Siis ükskord käis meie maakultuurimajas nukuteater mängimas muinasjuttu. Seal olid naljakad nukud, kes kõnelesid kogu keha edasi-tagasi ja külgede peale kõigutades. Ja silmad olid täiesti surnud. Ise olid nad värvitud poroloonist. Ja rääkisid idioodi häälega. Pärast etendust tegi Hendrik Toompere maalastele Hunt Kriimsilma ka. Suu töllerdas imelikult ning ta oli ka ikka koledasti värvitud. Aga koonu puudutada ma ikka ei julgenud. Ma olin viisakas ka. Kui ma ei eksi, siis see poiss, kes puudutas, on nüüd juba ammu surnud.
Esimest teatriskäiku mäletan järelikult kooliajast. Olid mõned detailid, mis olid nii painavad, et ei saanud peast välja. Millest lugu käis, ei kujuta ette. Näiteks Sinihabemest? Loo jutustaja käitus eriti veidralt. Oli väga ebaloomulik. Ja Sinihabeme naised nägid välja nagu lumekuningannad. Ja kohvikus oli vaheajal kohutavalt pime. Ja seal istus nurgas keegi vuntsidega kurja näoga näitleja. Teise vaatuse alguses (istusime klassiga rõdul) tuli tagauksest saali ka Tõnis Mägi, kelle tollane naine seal teatris mängis. “Sinilindu” käisime kooliga vaatamas. See pidi juba meeldima, sest seal olid tuttavate tuttavad, kooliteatri tegelased ka mängus. See oli teistmoodi. Tagantjärele tundub, et isegi päriselt meeldis.
Aastaid ei käinud ma peaaegu üldse teatris. Keskkoolis viidi bussiga Tallinnasse ooperisse, mis oli võimas, sest see, kuidas kõlab sümfooniaorkester puhtalt akustiliselt, on ikka midagi muud kui grammofonis. Draamateatrit ja lavakaid ikka tahtsin näha: keskkooli ajal läksin ise vaatama Hermaküla “Majahoidjat” ja Undi “Sünnipäevapidu”. Trassi “Rita koolitust” tahtsin ka vaadata, aga ajasin päevad sassi, nägin hoopis kohaliku teatri Strindbergi. Üks tuttava tuttav, kes otse kooliteatrist oli majja tööle jäänud (ilmselt mitte näitlejana), nägi mind ja küsis: mis sa siin teed? Ma ei teagi, mis ta sellega mõtles, tagantjärele. Igatahes ma vabandasin end välja, et ma tahtsin ikka “Draama” külalisetendust vaadata.
Võin peaaegu veendunult öelda, et pole oma õrnas eas näinud ühtegi korralikku laste- või noortelavastust. Olen aga näinud teatritegemist ning mõnda tükki ka, kus miski elab ja liigutab. Ma ei tea, kas see on mind aidanud või kas mul on midagi puudu. Ma saan hakkama. Teatrit ei ole ma siiani pilditult armastama hakanud. Kuid teinekord tunnen siin-seal ära elava ja liigutava alge, mis vaimustas mind ka siis, kui ma olin näinud vähem ja ei osanud “vaadata”.
Võib-olla tõesti polegi lastele ja noortele teatrit vaja teha. Ma täiesti usun seda. Aga kuna väikestel inimestel on konstitutsiooniline õigus oma teatrile ning täiskasvanutele tehtav teater on enamasti nii banaalne ja kole ja igav, siis võiks noorematele nende ilusama elu nimel lihtalt midagi kvaliteetset teha.
13. juunil