Tunnistan üles, et passi ja ristimistunnistuse järgi olen tegelikult Pavel, mitte Paul, nii et minu trügimine sellesse veergu on selge märk, et toimetaja on valvsuse minetanud. Päritolu ja kodune keel on mul siiski kohalik, kuigi ma ei ela linnas, kus ikka veel patrullib Aljoša Karamazovi nimekaim. Tõsi, televiisorist vaatan rohkem vene kanaleid ja eesti klassikutest rohkem lähevad korda vene omad. Nii et puhas poluvernik. Ise läänes, silmad idas?
Teatrit olen siiski näinud kõigis Eesti teatrilinnades, paar korda aastas pääsen kolama ka Vene kultuurimetropolidesse. Vahel harva tarnitakse vene teatrit ka Eestisse, aga see, vennad, on suuremas osas puhas kõnts. Igal juhul kui märkate kuulutusel sõna “antrepriis”, siis andke kiirelt jalgadele valu. Hea vähemalt, et meie teatritraditsioonis säärane nähtus puudub – närtsinud kinokuulsuste provintsilavadel eksponeerimine, muidugi röögatute piletihinnaga eest. Nojah, ega meil vist poleks ostjaid, aga poleks ka eriti kedagi müüa.
Sel kevadel olen näinud ligi paarikümmet Vene teatri lavastust. Ei hakka varjama, et see jälg emotsionaalses mälus on tugevam kui viimasest kahekümnest teatriskäigust Eestis. Muidugi, mastaabid, traditsioonid, olud ja mis kõik veel pole võrreldavad, selge see. Samavõrd võrreldamatud on ka teatrikülastuse “olmelised” tingimused, kõik teatrihoonetesse ja teenindusse puutuv. Meie hästi konditsioneeritud black-box’ide asemel kriibitud saalipõrandad, närutatud kreslad, peenemates kohtades endiselt toimiv binoklilaenutus (!). Siresäärsete saaliteenindajate asemel oma tähtsust tunnetavad pensionieas prouad. Kui oled istunud sulle mitte määratud kohale, võivad nad olla resoluutselt karmid. Aga kui saad mõnega jutule, ei unusta nad sinu nägu, isegi kui külastad seda teatrit kord aastas. Nad on uskumatult lojaalsed: “Ärge mujal aega raisake, ainult meie teatris on kõvemad tegijad, ainult meil näete tõelist taset!” on nende sõnum oma publikule.
Sõnumist ma tegelikult rääkida tahtsingi. Või kui see kõlab liiga naiivselt, siis “ülipealisülesandest”. Vastusest küsimusele “Mille nimel?”. Sellest, et meil siiski nii harva teatrist väljudes sellele küsimusele vastuse saab. Või kui minna veel karmimaks, siis teinekord jääd juurdlema, kuivõrd see küsimuski, rääkimata vastusest, tegijaile oluline oli.
Kas ma lihtsustan nüüd liigselt, kui ma ütlen, et meie teater jaguneb valdavalt kaheks? Esimene, see “rafineeritum” pool on teater kui “laiali laotatud” individualiseeritud sisekosmos, pausid ja pilgud ja tähendustiinelt jalgupidi lakke riputatud näitleja. Teine, lihtsakesem, on teater kui lugude jutustamise paik. Kui esimene laad ilmsesti ei näegi sotsiaalset kõnekust oma keskse eesmärgina, siis imelikul kombel on ka too “stooriteater” muutunud üsna indiferentseks. Lavastajate kreedo oleks kokku võetav umbkaudu nii: on üks selline lugu, ma leidsin selle kuskilt (või: mulle toodi see lugu, paluti “ära teha”), nüüd ma siis jutustan selle näitlejate abiga teile ära. Siis jutustan ühe järgmise loo. Siis järgmise. Ja siis jälle järgmise.
“Ja mis siis?” küsib pärast kuuekümnendat lugu etableerunud teatrivaataja. Aga ärme meie seda küsi. Küsime hoopis: mis oleks alternatiiv? Kas on nimetada mõni konkreetne näide? Jah, üks justkui oleks. Neevalinnas õnnestus hiljuti ära näha Lev Dodini viimane lavastus, kolmeaastase prooviperioodi kestel küpsenud “Kuningas Lear”. On ridamisi julgeid, ootamatuid lahendusi (originaali rämedusi rõhutav uus tõlge, filmi-casting’una lahendatud kuningriigi jagamise stseen, alasti kuningas sõna otseses mõttes), aga see pole peamine. Ka mitte näitlejatööde filigraansus (piletitädi lisas, et “tõeliselt” mängima hakkavad nad ehk alles aasta pärast, lavastus tulnud siiski liiga “toorelt” publiku ette). Olulisem on tajumus, et see kunstiteos kõneleb millestki olulisest, millestki, mis saalisistujate meeli ja mõtteid tõesti erutab. Ei julge oletada, kas tegijate “sõnum” oleks ka ühe lausega kokku võetav, aga kui natukegi olla kursis tänase Venemaa oludega (kas või faktiga, et Vladimir Putin on teatanud presidendiameti mahapanekust 2008. aastal), siis on selge, et ei saa olla hetkel “Kuningas Learist” teravama skalpelliga ajastu kehandisse lõikavat näitemängu. Mõistagi ainult aktiivse lavastajapoolse tõlgenduse korral.
Veel selle alasti kuninga asjus. Meil säärane võte vist lavale ei pääseks. Kusjuures mitte sellepärast, et meil ei saadetaks teenekat rahvakunstnikku säärases olekus publiku ette, vaid sellepärast, et kujund on liiga “lihtne”, liiga “paljudele” mõistetav. Hiljuti lugesin lehest ühe eesti kriitiku mõtet, et lavastaja tegelikele taotlustele pihtasaamiseks tuleks ennast proovisaali sokutada. Tore on, aga mina kui väikeametnik viibin hommikuti kontoris. Kas pean siis lootma, et proovisaalidesse pääsenud kriitikud mulle hiljem need tegelikud taotlused avavad?
Tahtmata rohkem lansseerida teatrišovinismi, kinnitan oma avatust ka alternatiivsetele mõtteviisidele. Võimalik, et Eesti elu ja inimesed ongi nii pihustunud, et ühist “pealisülesannet”, mis 500 – 600 inimest ühes rütmis hingama paneks, polegi võimalik leida. Ühe jaoks on elu põhiküsimuseks Aljoša, teisel Savisaar, kolmandal kägistav pangalaen, neljandal maavälised tsivilisatsioonid. Nii et miks mitte nautida Shakespeare’i tragöödiat kui lihtsalt kurba lugu ühest ammusest kuningast, kes oma kuningriigist ilma jäi.
7. juunil