Kurat, pange siis, mida vingute!
Meie ei pane, sest seda rõõmu me teile ei tee.
Umbes nii see taevane võitlus käis. Ja küllap käib aga edasi, sest Pauli andmetel said von ja vat ministeeriumist kirja, et oodake, järgmisel aastal hakkab mannat sadama. Oleks siis manna. Jutt on optimaalsest rahastamisest. Kõik riigiteatrid said optimaalse rahatemperatuuri tingimustesse viidud ja kultuuriministeeriumi paber ütles vonile ja vatile, et aastal 2007 on käes nende järg. Aga tühjagi. Rahanumber, millest voni ja vati puhul jutt käib, pole viit protsentigi kogu riigi teatrirahast. Üks ministeeriumi paber ütleb, et juba aastaks 2000 on see protsent 10, aga mis sest ministeeriumi paberist. Protsent ja paber kannatavad kõik välja. Ja see on üks vana paber, aga ministeerium töötab ja teeb muudkui uusi pabereid. Eks neid ministeeriumi kirju on vonis ja vatiski saadud pea igal sügisel. Vat saab neid juba 20 ja von 15 aastat ja kui nad surnud pole, siis nad esitavad igal kevadel ministeeriumile taotluse ja igal sügisel kultuuriministeerium vastab, et raha pole ja oodake veel, aga tegutsege tingimata edasi, sest teie tegevus on rahvuskultuurile hindamatu väärtusega. Pange, poisid! Küllap ongi ministeeriumi kirjadega vonidele ja vatidele nõnda, et need polegi tõsised kirjad, vaid mängukirjad, sellised naljakirjad, sest vonid ja vatid oleksid nagu mänguteatrid, sest päristeatrid on ainult riigi omad. Miks nii? Nii on ja kõik… Juba vene ajast saati on nii olnud.
Teatrimask on ju ka kahe suupoolega, tõsine ja naljakas, ja eks riigiteater on see tõsine ja väärikas ja mitteriigi on see naljakas. Küll võib ministeeriumis lõbus olla, kui jälle saab vonidele ja vatidele kirja kirjutada ja jälle tegijaid lollitada, et oodake veel. Hea nali! Sõnum on selge: vonid ja vatid väsigu ja surgu, jama vähem. Teater on ajalik riigikunst. Voni asemel olgu NO99 ja vati asendagu Eesti Nukuteatri kloon. Need on riigi kontrolli all. Riigiteatri juhtidel on ju klemmid küljes ja kiibid naha all. Kas te ei teadnud? Sellel, mis ta nimi oligi, ükskõik, oli pärast tükk jama, et kiipi kätte saada. Paberitest ei tule küll nagu kuskilt välja, et mispärast peaksid riigiteatrid ja riigi osalusega teatrid etemad olema kui mitteriigi. Isegi seaduses pole nõnda kirjas, aga kui Jalakas ja Rebane lõpuks selle ettepanekuga, et võetagu von ja vat kah siis riigi nimekirja, et lasevad kah kiibid naha alla panna, ministeeriumis käisid, siis ei tahetud. Polnud vaba klemmi üle. Seda kinnitati küll taas, et rabelge aga edasi ja järgmisel aastal saab jälle sama nalja, et jälle järgmisel aastal, niimoodi need traditsioonid tekivad, hahahaa! Kokkuvõtvalt, vaadake ise ja üldse, kurat, otsige sponsoreid!
Paul nüüd otsib kah. Ahoi! Kus te olete, Eesti kultuurisponsorid, teatri ja kino ja muusika sponsorid! Kus te olete, metseenid? Ahoi, oi, oi, oi… kajab eesti kultuuriruum vastu. Sponsorid on teisel ajal teises kohas, aga teater on siin ja praegu. Ja siis kõlab kui üks piuks kuskilt riikliku kultuuriruumi äärealadelt: mina, teatrisõber maksumaksja, olen siin, siin, siin. Muidu on vatil ja vonil neid piletiostjaid sponsoreid kahepeale kokku… Aga vaadake seda ministeeriumi paberitest, sest see on uhke number. Kuigi küllap need voni ja vati vaatajad on kehvemad vennikesed kui riigiteatrite vaatajad. Nooremapoolsed inimesed ja käivad vales teatris. Aga ju annab neid rahakraani keerates kasvatada! Selline kiuslik küsimus kerkib küll Pauli huulile, et mida meie riik ka teeb, et sponsoreid oleks. Oi, see on vaieldav ja vastuseta küsimus. Sorry! Riigil on tegemist palju. Riik väärtustab loojat, sest riigi olemasolu mõte on ju kultuur. Stopp! Kultuur ja sport. Riik toetab kolmandat teed, sest riigi teevad kodanikud. Kas jäite uskuma? Usk on kõige tähtsam! Ja küllap maksumaksja on rahul, sest kodanikud ja riik on nagu kaksikvennad, ühel naerev ja teisel nuttev mask ees. Ja ametnikud seal keskel on tõsised ja väärikad, suu keskelt kriips. Ametnikud on paksud ja rõõmsad. Pauli ettepanek kõigile teistele kultuuritegijatele on: kirjanikud, looge riigi osalusega kirjanike sihtasutused ja kirjutage järgmisel kevadel paksud paksud taotlused, filmistuudiod, teie smugeldage ka ennast riigiasutusteks… Paks riik on hea riik ja paksul riigil on tugev loomemajandus!
Tuletame meelde! Tammsaare kuningal oli külm ja kahe peaga vasikas oli kah. Meie riigi teatrivärk on kah nagu kahe peaga elukas, ühele peale teeb peremees pai ja teine pea vaadaku ise, kust saab, natuke heina visatakse hambu kah, et palju ei möögiks. “Kõlvatu konkurents, kõlvatu konkurents!!!” hakkab Paul kisama. Ole vait, Paul. Kas sul ametnikutunnistus on? Pole. Aga hästi kirjutad, Paul. Kirjuta edasi, või veel parem, kirjuta üks valimisplatvorm ja siis pärast valimisi vaatame Sulle ametnikutunnistuse. Hihihii!!! Meest sõnast ja kahepealist vasikat sarvest.
1. novembril
