Kiirused on suured, pall veereb, meeste vahel võib aimata füüsilist kontakti – äkki üks atleet-etendaja katab kätega näo, kukub efektselt murule, haarab siis jalast ja me näeme valust moondunud nägu. Ta väänleb murul, ahmib õhku, vist viimased hingetõmbed… Jah, ilmselgelt murdis kondi, või siis lõhkes mõni organ, või vähemalt sai nuga. Midagi õudset on juhtunud ja seda tunnistab terve maailm. Avalikult sandistatakse inimene või isegi tapetakse. Millegipärast jääb kohtunik rahulikuks ja see rahulikkus mõjub kuidagi ka ohvrile – ta ei tunne enam valu ja surmahirmu, vaid tõuseb püsti ja kepsleb minema.

Oot-oot, mõtleb mängu jälgiv teatrihuviline, küll ikka mängis hästi. Aga mida siis, kas palli või näitles hästi? Teinekord sellel etendajal enam nii hästi ei lähe, kuna ta ei näitle enam nii hästi või eksis lihtsalt misanstseeniga. Kui kohtunik ikka ei usu näitleja mängu, siis saab ta karistada. Nagu teatriski. Kas pettusega midagi korduvalt üritada ei muutu juba eos mõttetuks ja naeruväärseks. Siiski, mis sunnib raske pallimängu ajal ennast tohutult pingutama ja ette võtma veel raskema ülesande – esinema nii, et publik, kaasa arvatud kriitik, jääks uskuma. Mida peaks teatritööline suurte meeste imelikust käitumisest järeldama? Et kui mängid kirega, siis on kõik hästi? Või et mängi kuidas tahad, aga petta ei tohi? On selline asi üldse võimalik…

3. juulil