Need identiteedivargad-sildistajad olid tantsijad Portugalist, ilmakuulsast Rui Horta “SET UP-ist” räägin. Pole ma mingi kaasaegse tantsu sõber, aga kolmest portugali tantsupoisist lasin end ära võluda. Kuidas nad mässasid publiku ja ruumiga: nagu oleksin sattunud jalgpallimurule vähemalt veerandfinaaliks, ümberringi käib raske andmine, mina ei tunne suurt reegleid, ometi saan vahel juhusliku söödu, nii et ole mees ja tsenderda. Kogu aeg oli tunne, et jääd oma kohast ilma ja sind saadetakse varumeeste pingile. Jaah, Portugal mulle meeldib, kahju et nad MMil neljandaks jäid.
Sellise professionaalse tulevärgi järel sattusin vaatama ühte kurbade silmadega iraani poissi (Hooman Sharifi nimeks), kes millegipärast oli otsustanud meile tantsida. Kontrast eespool kirjeldatud Portugaliga oli masendav: nagu Eesti tublid jalgpallurid oleksid sattunud MM-finaalis vastamisi Itaaliaga. Eks abitusel ole oma sotsiaalne sõnum. Seda see Norra iraanlane meile jutustada proovis, oma taaka meile kaela valada katsus. Aga kui ta ise ennast pimedusse kulgema jättis ja prožektorid publikusse suunas, unustas vaataja iraani painaja kibekähku. Ainult Portugali punt sai lisaväärtust juurde.
Moslemi elu külmal Põhjamaal võib inimese tõesti rööpast välja viia, mistõttu ta hulle tükke tegema hakkab. Aga mis häda painab sakslasi nende omal maal ja veel kuulsas Volksbühne teatris? Nad sõitsid Rakverre selleks, et meile väriseva kaameraga seebiooperi paroodiat etendada. Suur punt näitlejaid pesitses ühes väikeses kinnises konteineris ja üks tüüp filmis neid, mida meie omakorda ekraanilt vaatama pidime. Oleks vagunitäis rahvast Saksamaale jäetud, võiks etendust säästliku arengu võtmes analüüsida, aga kuna kogu see näitlejateparv oli Rakvere keskväljakule kohale toodud, tuleb konstateerida inimressursi raiskamist. Mis kõige jubedam – selles saksa komejandis võis kohata eesti oma novaator-lavastaja käekirja jooni ja nippe. Oli seda nüüd vaja, nagu oleks vastasmeeskond suluseisust värava visanud ja punkti saanud. Lahkusin protestimärgiks etenduselt. Ikkagi Volksbühne etenduselt!
Seekordne “Baltoscandal” olevat poliitiline, jäi mulle kusagilt kõrva. Kas vastasseis moslemimaailmaga teeb iga kohtumise tõmmu mehega poliitiliseks aktiks – vale puha!
Liibanoni näitleja Rabih Mroué rääkis meile lihtsas inglise keeles ühe korruptsiooniloo, valides üksjagu sinisilmse vaatepunkti uuriva ajakirjaniku töö kallale asudes. Millegipärast pidas ta vajalikuks oma jälitamislugu jutustada kaamera vahendusel, pesitsedes ise saali tagapingis. Õigemini sai ta niimoodi meile paremini oma toimikuid demonstreerida ja teine poiss samal ajal joonistas-kirjutas-dokumenteeris jutustatavat lugu – pärast valas veel vett oma pildi peale, nii et kogu töö sulas imeliseks värvilaiguks. Liibanoni jutustaja ise oli väga sarmikas, oleks teda tahtnud silmast silma kohata (bussis hiljem nägin), aga tema ise arvas, et meile kõigile meeldib kangesti telekat vahtida, telekas manipuleerivat meiega ja tema tegevat samuti. Etenduse lõpuks kadus ta ise õnnestunult ära, aga selleks pidin ma kaks tundi ekraani passima, et ilus poiss saaks lõpuks oma kübaratriki ära teha.
Iraanlased (Mehr Theatrical Group) jutustasid meile pärsia keeles lihtsa inimese elulugu stiilis: sündis, kasvas, abiellus, sünnitas, sai vanaks, suri… Meenutas kohati Wilderi “Meie linnakest”. Pärsia keel ise oli kõrvale sulnis kuulata, ainult kahjuks oli kogu atmosfäär nii sordiini all, et keele kõlagi jõudis vaevu kuulajani. Lavastust oli raske jälgida, aga ta jäi meelde, sest oli väga inimlikus mõõtmes, nipitamata, ekraanitamata tehtud. Ehk kandsid inimeste kadumise daatumid ka mingit salasõnumit Iraani ajaloost, aga seda ei osanud ma välja lugeda. Seda lugu vaataks veel kord, hästi lähedalt ja hästi vaikselt.
Hoopis kärarikkam väliselt vormilt oli soomlaste lavastus: Kristian Smedsi ja tema sõprade “Lastest, lindudest ja lilledest”. Mängiti kitši ja siiruse piirimail, pakuti veini ja kohvi, lauldi soomekeelseid roppe laule ja nimetati seda kõike elutoamuusikaliks. Lavastuse vorm oli esialgu kummastav ja nõudis harjumist, aga Smedsi ja Houkka Brosi soe iroonia (kõlab nagu kuum jäätis) võlus oma lapsemeelse siirusega su lõpuks nii ära, et olid lõpmata tänulik selle pooleteisetunnise armsuse eest ja jalgpall unus. Koos iraanlaste perekonnalooga esindasid nad seekordse “Baltoscandali” mõtlikumat ja hingelisemat poolt.
See, mis veel sõelumist vajab, on keelebarjäär. Oli üks hea idee sloveenia noormehelt Emil Hrvatinilt (“Miss Mobile”): võtta publiku käest mobiiltelefon ja intervjueerida telefonitsi juhuslikke inimesi, seega siis vaatajate sõpru. Juhuslik valik (tänu taevale – rangelt vabatahtlik!) ei hakanud paraku tööle ja sarmikas sloveen võis suisa pükstest välja pugeda (nii otseses kui kaudses mõttes), ometi hakkas etendus venima, kord oli side kehv, kord ei saanud inimesed üksteise inglise keelest aru, ühesõnaga ei olnud vaimukaid vestluspartnereid kusagilt võtta. Selle idee võiks keegi ära osta ja emakeelses teatris ära teha.
Keeletülpimuse tekitasid leedulased, kes meile kaks tundi oma emakeeles midagi jutustasid ja ainus võimalus nendega kommunikeeruda oli lugeda ingliskeelset tõlget ekraanilt. Kui saalis on õhk otsa lõppemas, siis kaob igasugune huvi.
See, et Brasiilia ei jõudnud poolfinaali, oli üllatav, et itaallased võitsid, oli ootuspärane. “Baltoscandal” ei kippunud alguses tuure üles võtma: ootamatult vähevõitu oli publikut, aga viimasteks päevadeks jõudis rahvas kohale. Lõpetaksin kummardusega Mark Ravenhillile. Igal “Baltoscandalil” on olnud mees või naine, kes tuleb üksi publiku ette ja lummab su ära ilma video ja filmita, vaid näitlejavahendeid kasutades. Seekord oli lisamünt selles, et lavale tuli kirjanik ja mängis nagu kuri Shylock “Veneetsia kaupmehes”, oli groteski ja pauerit, mängu tulevärk meenutas kiidetud portugali poisse. Jalgpallis võitis Portugal Inglismaad, “Baltoscandalil” olid mõlemad imetlusväärselt profid, ei ladunud vaid nippi nipi peale.
Olematu teater eesti omas mahlas jäi nägemata, aga saigi ju rahvusvahelisi mehi passima mindud. Kui oleksin lavastaja, varastaksin nähtust ehk mõne nipi, mida kasutada, niisama uitajana leidsin üles paar sümpaatset lavastust, seda polegi nii vähe.
10. juulil
