Paul Luhteina töörohke elu perioodid on olnud mitmete loominguliste rõhuasetustega, kuid igal neist suutis ta luua eesti kunstivaramusse püsima jäänud teoseid. Alustava kunstnikuna tegeles ta innukalt rakendusgraafika vallas, pälvides 1932. aastal Tšehhoslovakkias toimunud Teplice-Schönau kuurordi plakativõistlusel preemia, mis jäi selles valdkonnas tähtsamaks rahvusvaheliseks tunnustuseks sõjaeelsel perioodil. 1936. aastal sai Paul Luhtein riiklike teenetemärkide kavandite kutsutud osavõtjatega võistlusel esikoha, mille tulemusena valmisid Riigivapi orden ja selle kett ning Valgetähe orden.
1941. aastal mobiliseeriti Paul Luhtein Punaarmeesse ja esialgu tuli tal töötada Udmurtias naftatehase ehitusel, kust ta aga 1942. aastal pääses Jaroslavli ja Moskvasse kunstnikutööle. Eestisse naasnuna sai Paul Luhteinast üks nõutumaid auaadresside kirjutajaid ning mitmesuguste embleemide ja märkide kujundajaid. Ta oli ka Eesti NSV riigilipu kavandaja (1952). Jäävama panuse andis Paul Luhtein 1950.–1960. aastail raamatukunsti. Juba 1940. aastal ilmunud ja tema kujundatud-illustreeritud “Kalevipoeg” näitas võimalusi luua klassikalises ornamentaal-dekoratiivses laadis küllaltki omanäolisi lahendusi, misjuures eripära rõhutas tinalõige, tehnika, mille esma- ja peaaegu et ainukasutaja eesti graafikas oli Paul Luhtein. Kunstniku esimene Tallinna vaadetega tinalõigete album ilmus 1957. aastal, iga järgmine kümnend tõi neile lisa, seejuures väljaanne “Tallinna keskaegsed kindlusetornid” (1989) pälvis trükigraafika preemia. Kindlalt kuuluvad eesti raamatukunsti klassikasse tema kujundatud “Ilias”(1960) ja “Odüsseia”(1963) ning mitmed A. H. Tammsaare, Friedebert Tuglase ja Juhan Liivi teosed. Ajas püsiv side on Paul Luhteinal olnud just viimati nimetatud luuletaja loominguga: 1939. aastal illustreeritud luulekogu ja 1999. aastal ilmunud käsitsi kirjutatud ning illustreeritud teose “Juhan Liivile pühendatud luuletusi” vahele jääb rida raamatukujunduse meistriteoseid, millest valikkogu “Sinuga ja sinuta” (1989) tõuseb esile veel selle poolest, et raamatu kaunistustes on Paul Luhtein kasutanud loovalt ka enda eelkäijate Kristjan Raua ja Nikolai Triigi motiive. Kunstniku ainulaadsest tegevusest käsikirjaliste raamatute loomisel seisab kokkuvõtte tegemine veel ees.
Samuti ootab süvendatud käsitlemist Paul Luhteina töö kunstipedagoogilisel alal. Pärast õpingute lõpetamist Riigi Kunsttööstuskoolis 1930. aastal siirdus ta enesetäiendamiseks Leipzigi, sealse riikliku graafika ja raamatukunsti akadeemia meistriklassi, kus õppis prof Tiemanni juhendamisel aastail 1931–1932. Saksamaalt naasnuna kutsuti ta kohe õppejõuks Riigi Kunsttööstuskooli. Pool sajandit (vaheajaga sõja-aastatel) oli Paul Luhteina peamiseks tööks noorte õpetamine. Naasnud 1944. aastal õppejõutööle ENSV Riiklikus Tarbekunsti Instituudis, sai temast järgmisel aastal graafikakateedri juhataja (dots 1946, prof 1952) ja ta jäi sellesse ametisse 1982. aastani. Paul Luhteina edukast pedagoogitööst kõnelevad tema arvukate õpilaste silmapaistvad saavutused.
Suur töömees ja õpetaja on lahkunud. Langetame leinas pea.
Eesti Kunstnike Liit,
Eesti Vabagraafikute Ühendus,
Eesti Kujundusgraafikute Liit,
Eesti Kunstiakadeemia
