Milline on ja millest räägib Valerio Magrelli luule? Märge “intellektuaalne luuletaja” raamatu esikaane siseküljel on vihje või ka hoiatus neile, kes ootavad midagi muud. Esmapilgul torkabki silma selline kirjandusprofessori luule: mõtleb asjust sügavuti, teadmisi ja tehnikat on, kuid ja just seetõttu kuidagi kuivavõitu. Nagu raamatu nimiluuletus, mis küll mõjuvalt loitsib, kuid jääb siiski kaugeks, endassesuletuks, eneseküllaseks. “Luule DNA, te / heeliks ja elastik / vägisi keerdus / vastupunnivalt krussis / palmik põimit lõimit korrutet / riimid / kui mängulennuk / vaevalt vabanenutena / vurisemas üle sajandite / emakeele tuleviku poole.” (lk 89). Ja nii on see iseend teemaks võttev (“õieti üksainus teema ongi / ja ta teemaks on teema”, lk 11) luule tõepoolest intellektuaalne, käib mööda mõistuse radu, ei eksi sealt ega kuku ka vohama. Kui miski vohab, siis on need võõrsõnad, millest usutavasti nii mõnigi esmakordselt eestikeelses luuletekstis esineb (tüptoloogia jms). Kes nende ees ei kohku, leiab Magrelli luuletustest tegelikult palju argipäevast, üldmõistetavat, äratundmist. Võimalik, et küll mitte just nii lihtne, nagu väidavad tõlkijad, kuid väga täpne, detailideni minev, on Magrelli pildistus, sõnastus kindlasti. Filigraanne, ja peen.
Samas on raske öelda, et torkaks silma või kõrva mõni märk (peale vasakul käel tänuväärselt asetsevate algupärandite) sellest, et Magrelli luulemaastikes oleks midagi ainuomaselt itaalialikku. Ilmselt lisab siia oma ka enamasti kindlatest meetrumitest loobumine, vahe vabavärss. Pigem on tegemist väga rahvusvahelise, mingisuguse euroluulega, mida võib viimastel kümnenditel leida pea igast luulekultuurist. Ka korduvad Audeni, Rilke, Brodsky, Nabokovi jt tsitaadid vabastavad Magrelli luule igasugusest rahvuslikust omapärast, asetavad ta modernistliku traditsiooni peavoolu. Aga võib-olla on see kõik hoopis kongeniaalse tõlke süü? Kõik töötab liiga õlitatult ja iseenesestmõistetavalt, nii et ei tajugi enam teatud taustaerinevust, üleminekuid ühest luulekeelest teise.
Kuid mis on ikkagi Magrelli luule teema(de)ks, peale eespool mainitud teema enese? Ühe lugemisviisi avab kohe järelsõna, mis näitab kätte Magrelli liikumisjälje esimeste kogude eemalseisja taju- ja refleksiluulest kuni viimase aja ühiskondlikes asjades seisukohta võtvast kodanikutundest kantud tekstideni. Mõlemal juhul pole rõhk mitte niivõrd jälgitaval, vaid ikka rohkem sellel, kes jälgib, tema refleksioonil: “pilgud / elavad nägemisest kauem” (lk 31). Ja pärast septembrisündmusi: “Meie unenägu on täna / kontrolltöö. / Teema: meie, tõrvik. / Asjakäik: igaüks / soojendagu magades kiivalt oma leeki, mille süütas/ televiisori surnud tuli.” (lk. 131). Niisiis: tajuluule ja kodanikuluule. Mis neid ühendab? Kuhu see taju suubub? Milliseid assotsiatsioonide ahelaid loob?
“Luule DNAd” lapates hakkavad mõned kujundid vägisi korduma. Näiteks 1987. aastal ilmunud kogu “Loomusi ja soodumusi” piires on selliseks näod, kord sõjakujutisena (lk 29), kord on näod erinevatel kuudel (lk 35), kord muutuvad inimese näojooned tema telefoninumbriks (lk 39). Ja siis järsku võtab üks nägu teiselt und nagu küünlataht (lk 79). Kuid see kõik ei piirdu ainult näoga, läbivalt esineb ka muid kehaosi, suur on anatoomiliste metafooride osakaal. Tihti saavad abstraktsed või elutud asjad endale kuju just mõne kehaliikmena: leheküljel on kube (lk 15), helikasseti magnetlint on juuksepundar (lk 149), inglise keel osutub koguni nii võimsaks, et ähvardab kõneleja ära süüa või ise kõhtu elama asuda (lk 127). Nõnda kipub inimese kehast saama ka kõigi kehatute asjade mõõt. Mõõdupuu, millest pääsu pole põhjust loota. “Selle algse alkeemia järgi / saab mõte tõesti aineliseks / nagu kivi või käsi.” (lk 13)
Samas pole selline keha kunagi staatiline, talle mõjuvad nagu ainele ikka keemilised protsessid, Magrelli tekstides eriti käärimine ja põlemine: ideed on nagu juust (lk 21), pea on tõrvik (lk 15). Nii on ka tõlkekogu pealkirjavalik väga tabav: siin on kohal nii keele keeleline kui ka füüsiline mõõde. Magrelli keelekäsitus näibki olevat parasjagu füsioloogiline. Keel jääb alati olema ka oma teises, füüsilises olekus, kehaliikmena. Nii nagu luule koodi kannab riiulilt haaratav substants, paberlennuk, üle sajandite Dantelt päritu.
Aga kes on siin luuletaja, kes käib selle keele keha kallal? Varajase Magrelli täpsed pildistused oleksid kui raport selle keha lahkamisest: “Kirurgi, / patoanatoomi tööna / jagatakse keel, / lõigatakse, avatakse, / lahatakse mediaanitsi.” (lk 55). Muidugi on sellise töö juures hädavajalik ettevaatlikkus, et hoida oma käsi nakatumast surmatõvega. Sellest see distantseeritus. Kuid teisalt on luuletaja ka tavaline arst, kelle ülesandeks on ravida haigusi (või ütleme, et lükata määramatusse kaugusse surma?). Alates “Lehelugemise juhistest” Magrelli midagi sellist ka püüab, juhtides tähelepanu keelehaigustele: sellele, kuidas meedias kasutusel keel muid pärsib või inglise keel me sisse kasvajana oma pesa punub. Intellektuaalne võib ta luule ju olla, kuid aineks on midagi hoopis substantsiaalsemat.
Kuid kui ka Magrelli anatoomiaharjutused piirnevad kohati patoloogitööga, siis nekrofiiliasse näib ta siiski suhtuvat mõningase reservatsiooniga: “Prohvessor Kohutav tuhnib Petrarca kirstu kallal./ Kohutav on see nekroloogiatöö, / põrmuarvustus, / surilinakriitika. / Aga prohvessor Kohutav tuhnib ka Petrarca / kolba kallal, / juhuks kui sinna on jäänud mõni / hiline nelik, / pimedusenelik. / Kohutav on lugeja armastus, / kes lugemist lõpetada ei taha / isegi mitte kirjutanu kontide vahel” (lk 135).
Tõlgete koha pealt ei jää üle muud kui nentida, et kuigi tõlkijad on ilmselgelt haiglase põhjalikkusega tuhninud, käinud luuletaja põleva pea kallal, on tulemuseks elus, pulseeriv tekst. Eesti luulekeele DNA siirdamine on õnnestunud.